suvi 2005, Unenägemised, kohtumine Nagualiga, (silver)

paralleeluniversumitest, nendest kus meie energiakeha, unenäokeha võib olla liigub. Telegrammis on artikkel: "Ajatu: Paralleeluniversumite olemasolu võib leida tõestust juba järgmistel kümnenditel"

2005 suvel

Nägin und, et saatsin oma venda ja vennanaist (või oli see poega ja pojanaist) koju ja alustasin sealt jalgrattal ärasõitu. Koju jõudes leidsin, et meile oli tulnud külla ammused peresõbrad - mees, naine ja väike poeg. Lõbupärast hakkasin veiderdama ja maja akna ees olevas kanalis, kujuteldavas - mille ma olin sinna oma tahtega loonud - vees ujuma.

need trikid, mida seal tegin üheaegselt justkui õnnestusid ja ka ei õnnestund. Igatahes andis keegi veel läheduses olnud mees märku, et ma peaksin ehk omale kalipso selga panema. Sattusin ühel hetkel kusagile klubisse, mille tegemistes, tundsin, et tahaksin ka osaleda. See tundus nagu surfiklubi olevat. Igatahes, rääkisin selles klubis ühe mehe - Harriga...

Mõne aja pärast pakkus see mees mulle kalipsot selga proovida. Panin seda selga ja me rääkisime nende hinnast. See oli kallis, mida sai ka tuukrülikonnana kasutada kuna sel olid veel mingid hingamistorud külge kinnitatud. Mingi aja pärast ühines meiega keegi vanem mees, kes näis kalipsodest palju teadvat ja pakkus ühte oma kapist selga proovida. see mida ta pakkus, tundus täiskuiv ülikond olevat. Mulle see ülikond siiski niiväga ei meeldinud.

Korraga pööras see vanem mees tähelepanu minu käevarre ümber olevatele hõbedast käevõrudele. Küsis, et kus ma need saanud olen? Ta ütles see on vanade indiaanlaste pärand ja on tegelikkuses suure tähenduse ja väärtusega. Ütlesin, et see on mu naise kingitus, kes käis kusagi reisil.

Selgines teadmine, kas siis selle mehe poolt räägituna või enda tõdemus, et see siiski oli lihtne jäljend, tehtud pehmest metallist ja üle nikeldatud. Võrule oli peale pandud nikeldatud metalläärisega ruudukujulises ultramariinvärvi merikarp.

Vaadates mu teise käe käevõru, mis oli mu vasemal käevarrel ja nägi välja paksust hõbedast, kuhu oli sisse pandud türkiissinised kivid. See paindus ümber käe hästi lahti ja kinni. Ta  päris, et kas ma olen osalenud sellel tseremoonial, kus see käevõru selle läbijale antakse. Ta ütles, et sellel tseremoonial annab nagual(nõid) inimestele, kes tseremooniast osavõtma tulid, teada nende eluülesande, selle, kes nad on, mille poole nad peavad püüdlema.

Ta nimetas veel seda tseremooniat mingisuguse nimega...

Mulle tundub ärkvelolus, et ta justkui küsis - olen ma valmis ja tahan seda tseremooniat vaadata?

Korraga leidsin ennast justkui kusagilt turuplatsilt kus inimesed seisid hõreda reana ja nende seljataga kõndis arusaamatus eas, samas tundus ta eakas, aga sirge rühi ja samas kõhna, tõmmu näo ja mustade juustega mees, kes vaatas tseremooniale tulnuid läbitungiva pilguga. Ta takseeris neid ülevalt alla, otsekui otsides midagi.(unenäost tundus mulle, et ta otsib kedagi, keda talle vaja on!)

Korraga jäi ta ühe inimese taha seisma. Unenäos justkui samastusin selle inimesega. Tundsin ennast temana, olles ometi eemal. Inimese soost oli keeruline aru saada, oli ta mees või naine?

Nagual nõid takseeris teda teraselt. Siis lähenes talle seljatagant ja võttis temast kinni. Seepeale too inimene jagunes korraga kaheks. Kõik ahhetasid, sest tundus, et see kaheks jaotamine oli rituaali reeglite vastu - oli hea tava vastu tuua sinna endaga veel keegi. Samas, nagual-nõid justnagu ei pahandanud selle peale.

(vahemärkusena olgu öeldud, et inimesed seisid algselt lihtsalt reas, siis kui nagual selle kahese inimese lahutas, seisid need inimesed justkui mingite väikeste justkui ilma katuse ja tagaseinata ruumide lävel, millel oli kas türkiissinine ja/või karmiinpunane põrand.)

Niisiis, nägin kuidas nagual-nõid jagas selle inimese kaheks, kellest teinepool osutus justkui tumedapäiseks naiseks, kellega ma millegipärast samastusin, kuid eemalolija, kõrvalseisja tundega.

Nagual-nõid tegi selle naisega midagi, mis mulle unes tundus olevat puhastusrituaal.

Nõid tõi selle naise ühe eraldatud ruumi lävepakule ja andis mõista,(ei mäleta kas see oli sõnade, ilme või viibetega või millegi muuga) et ta peab nüüd valiku tegema, sisenema ruumi ning astuma sellele sinisele pinnale. Naine ei nõustunud seda tegema. Nagualnõid osutas veelkorra sinisele põrandale. Unenäos sain ma aru, et ta teeb ettepaneku liituda temaga.

Naine raputas pead (sel naisel olid pikad lokkis, musta värvi juuksed, pikk must hispaania seelik ja punane hispaania-pärane pluus (nii mulle tundub praegu tagantjärele).

Niisiis, naine raputas pead ja keeras ennast aeglaselt kandadel ringi ning sammus vastupidises suunas. Midagi toimus ka minuga, sest järgmises unenäopildis leidsin ennast eemal sellest turuplatsilt. Mind valdas tühjuse, luhtumise tunne. See vanem mees oli minuga. Ta rääkis midagi, aga ei suuda meenutada, mida?

Korraga tundsin, et pean nagualnõia käest, enda rahustamiseks küsima. Ta toimetas parasjagu nende hoonete taga koos kellegagi, kes tundus mulle tema kaaslase, teenri, õpilase, kellegina, kes oli koos nagualiga ja hoolitses teatavate asjade eest.

Jooksin siis nagualnõia poole, et tema teadust saada, et kuidas mõista, kas, mida selle naise eraldamisega ta mulle oli siis osutanud?

Nagual-nõid märkas mu jooksmist ja ta sammus, tundus  otsusekindlana, või jäigana, et sammus siis minu poole ühes oma abilisega.

Kui ma temani jõudsin, hüüdis abiline midagi hoiatavalt, vihaselt ja võib olla tänitavalt, mis jäi mulle meelde sõnana qaraquez, caracas? 
Ta hoidis ette ja laiali sirutatud kätevahel, minu poole osutades, pikka läbipaistvast materjalist riba, mille keskelt jooksis must või oransh triip

Nagual-nõid astus mulle päris ligi, peaaegu minu vastu, vaatas mulle teravalt silma ja ta kas ütles või andis, sellest kuidagi teisiti teada. Igatahes minuni jõudis selgelt ja teravalt lause:

SINUL POLE VEEL NAGUALI (MAAILMA) ASJA

Tema pilk oli terav ja jäine. Selle vaate järel lendas minust külm hingus üle ja ma ärkasin. See tunne oli sarnane unenägemise algstaadiumiga.

Unest ärgates valdas mind lõputu kurbus ja ma mõtlesin, et et minu tee naguali juurde on lõppenud. Mulle jääb üle vaid käituda kui sõdalane ja leppida Jõu tahteavaldusega. Ma sain aru, et sellega on kõik ja et ma pean lõpetama ja loobuma naguali õpetusest ja minema edasi, aktsepteerides oma teed laitmatu südamega.

Qaraquez!? 

Wikipeediast leiab: 

või hoopis Caracas, Venetsueela:

Vikipeediast leiab:

Caracas'e vapp

mis siis nüüd edasi?

01092005(2) kl 0530

Pärast ärevat ärkvelolekut heitsin uuesti magama ja nägin järgmist und:

Me otsisime oma perega kodumaja, mida soetada ja millesse elama asuda. Leidsin ennast  looduslikus kohas kuhu oli ehitatud pealtnäha väike majake, mille sobilikkust me olimegi vaatama tulnud. Esmalt kui sisenesin leidsin sealt eest niiskevõitu eeskoja ja toa. Mõtlesin, et see pole kõige parem, aga kui kütta saaks, ehk saaks tast veel asjagi. Selles elutsesid mingid loomad ja roomajad, kes olid eelmise peremehe juures elanud. Ütlesin neile, et mingu nad praegu välja, et pärast kui pere on ennnast sisse seadnud, siis tulgu tagasi ja ma tutvustan neid kõigile ja et ma loodan, et me saame hakkama.

Loomad läksidki. Kui mu naine ja lapsed sisse tulid hakkasid ruumid uut ilmet võtma ja selgus, et ruumid mida ma alguses polnud märganud on hoopis kuivemad ja mugavamad ja kenamad. Kaks esimest ruumi olid tõega räämas. Tuli välja, et see kodu, mis poolenisti maa sees oli on graniitkaljusse raiutud. Iga tuba oma ette kunsttükk. Mu süda oli üha rohkem ja rohkem rahul.

Mõne ajapärast tulid loomad ja ma hakkasin neid kodustele järjest tutvustama. Seal oli koer või hunt, seal oli kass või ilves ja seal olid maod ja mulle tundub, et seal oli ka draakonikene. Tundub mulle praegu, et ikka oli. Tõtt öelda olin ma esialgu päris kohkunud ja tundsin ennast ebamugavalt, kuid siis sain enda kimbatusest üle ja kõik läks hästi.

Seejärel ma ärkasin ja mõtlesin, et mul peab maja tulema...

01092005 (3) kl 0830

Meenub mulle lõik, milles ma arutasin olemist ja toeks olemist ja teotsemist ja aitamist. Ning ma mõistsin, et inimest ei saa aidata vastu tema tahtmist, et ühtegi nõuannet ei tuleks muidu anda kui ainult ei küsita. Siis leidsin ennast ühelt noorte koosviibimiselt, millel nad istusid ümber laua ja arutasid isekeskis mingit projekti, mingi filmi stsenaariumi. Jäin kuulatama seda. Mulle tundusid paljud noored nende seas tuttavad kui mitte lähedased olema. Praegu ei suuda enam kedagi konkreetset meenutada.

Tasapisi pöördusid nad minu poole küsimustega ja enesele ootamatult hakkasin rääkima olemisest, tolteegi õpetuse sisust niisugusena nagu see tegelikult on. Puhas ja vabastatud ka dJ ja CC seletustest. Vaba isegi tolteegi aurast. Mis on sisemises tules põlemine mis on kokkupanekupunkt, jm, samas hoiatades neid, et miski pole see, mis kuuldub. Et ma võin neile seletada kõike, ent need on vaid sõnad, mille peegelduse nad enda seest leiavad sellise, millised nad antud ajal on. 'nägemine' selgitab kõik pruugib neil vaid 'näha'.

Need teadmised voolasid minust puhtalt ja pingutuseta, ma teadsin selle tuuma, see oli selge ja arusaadav ja ma suutsin seda lihtsalt edastada. Ma olin ise see...

Siiski hoiatasin neid, et nad peavad olema valvel oma mõtete- ja tõlgenduste taga...

Korraga helistas mulle keegi, kelles ma tundsin ära Andres Dvinjaninovi (kui humoorikas), kes küsis minu käest, et mida ma teen, et ta teab, et minu juures on õpilased, kellele ma saan abiks olla. Puiklesin vastu, et ma vastan lihtsalt nende küsimustele. Dvinjaninov rääkis veel midagi kutsest, seosest ja kohustusest ja sellest, mis ma olen ja mida ma suudan...

Mina küsisin ta käest, kas ta on lugenud 'Jonathan Livingstone Merikajakas'. Ta ei kuulnud, sest telefon katkestas. Kordasin talle mitu korda, ent ta ei kuulnud mind ikkagi.

Ja siis jõudis minuni arusaam, et ma olen õpetaja. Õpetaja, kes osutab nagualile ja kes räägib sellest kuulatajatele, kelles võib naguali säde lahvatada...