08-09.02.2015
Selle öö
unenägemine algas selgest tundest, taotlusest, otsusest, mis sündis õhtul kui läksin õue.
Vaatasin
otsivalt taevasse ning nägin Orioni tähtkuju, vöö joont järgides, ere Aldebaran
ning sealt edasi, jah, Plejaadide täheparv. Ma teadsin, et täna öösel olen
valmis unenägemiseks. Kuulatasin enda seest, kas keegi, miski taotlusele ka
"vastu väidab". Senine praktika viitab, et vastuväite puhul ei toimu
midagi, et Taotlus polnud piisava selguse ja tugevusega.
Läksin
magama ning ühel hetkel mu unenäo režiim muutus. Hakkasin tajuma ruumi enda
ümber sellisena nagu see minu jaoks unenägemises tavapäraselt on. Kõik
aistingud toimivad ja nii energiakeha kui magav keha on seosest teadlikud.
Kõndisin
(huvitav, et enamasti, kui ma oma unenägemistesse jõuan, on see ikka öösel,
hämaras) tuttavates ruumides ringi ning ei kiirustanud kusagile välja. St ei
Plejaadid ega miski muu tung mind tegemistes ei seganud. Vaatasin vahelduseks
oma käsi ja hõõrusin neid vastu nägu ja keha. Tavaliselt paneb see liigutus mu
magava keha surisema, st magaja saab aru ühenduse reaalsusest. Kui see ka ei
aita, siis plaksutan kätega vastu keha, hõõrun neid intensiivselt üle keha,
kuni reaktsiooni tekkimiseni.
Teine asi,
püüdsin oma astumistega niipalju kära ja kolinat teha kui võimalik. Alguses
olin natuke heitunud, et keegi võib ärgata, aga kui ma aru sain, et neis ruumes
kus hetkel olin, polnud hingelistki, siis lustisin sammumismüra tekitamisega
üpris pikalt.
Ok, sain ka
selle korra magava keha reaktsiooni kätte, aga aeg ajalt seda ühenduse
värskendamiseks pean tegema (igal ühel on omad nõksud ning oma suhteliselt õrna
ühenduse hoidmiseks pean neid liigutusi üsna sageli tegema)
Ühel hetkel
see ruumides ringi kondamine ammendas ennast ning ma otsustasin välja minna.
Selle ruumi seinad ei olnud nö monomaterjalist. Uudishimust proovisin oma
võimed sellesse siseneda, et energiat tunnetada. Põrkasin esialgu vastu jäika
seina, aga pressisin ennast kuidagi moodi siiski seina. Tunnetasin selle seina
materjali vaheldumisi, tuima tellise ning seal oli nagu veel mingi segukivi,
mis mind sellest läbi liikudes, kriipis ja kratsis.
Astusin
uuesti tagasi tuppa ning mõne aja pärast, kui olin sihitult, ruumide sisu alal
hoides, ringi kõndimisest ära tüdinenud, otsustasin välja minna. Läksin õue,
läbi akna ja seina liitkoha. Tundsin keha vasema poolega klaasi ja puidu
erinevaid "maitseid", teravat ja pehmet ja keha parema poolega, mis
seina läbis, tundsin kivi, tellise tuima energiat.
Enamus
kehaga väljas, hüppasin lõpuks maapinnale ning vaatasin enda ümber. See koht on
mulle tuttav, vana tuttav mu paljudest eelnevatest unenägemistest, see on üks
asum vbl linn, mere kaldal, mu elukoha aknad on vaatega mere poole, väga hästi
merd küll ei näe, aga siiski. Paremale poole jäävad mäed. St. see asum ongi ise
madalmägede vahel, roheline. Usun, et esimest korda külastasin seda 2002 aastal
jaanuaris, esimene ülestähendatud unenägemine, mis mul alles on:
Jaanuar, 2002, Ilm oli ilus.
Päikesepaisteline, selge sel päeval.
Unenägemises, sain aru, et libisen
magavast kehast välja, tõusin ülesse. Avasin magamistoa ukse ja läskin suurde
tuppa. See oli lage nagu oleks tühjaks viidud. Sain teadlikuks, et võin liikuda
tahte abil (meenusid CC raamatutest loetu)
Liikusin tänavale, see vastas enamalt
jaolt sellele, milline kirjeldus on mu temast reaalses maailmas. Vaatlesin
mööduvaid autosid ja loodust, puid. Kuni selleni oli pilt/unenägemine sarnane
reaalsusega. Pärast seda kui olin mõelnud, et lähen oma Naist vaatama, sest
olin kindel, et ta peaks aduma minu sealolekut kui ma temani jõuan...
Liikuma hakates, muutus Tallinna
välimus oluliselt. Tallinn osutus mäeveerul olevaks linnaks, mis asus
merekaldal. Ilus, rohelusse uppuv asundus. Lendasin selle kohal, teadvustades,
et võin oma liikumiskiirust tahtega muuta. Karjusin endale, et kiiremini.
Effekt oli, et lennu tempo muutus, aga momentaalset ümberpaiknemist ei
toimunud.
Mõistes, et ma ei suuda orienteeruda,
maandusin ühe, see võis olla mingi
ajalehe putka, juurde. Pöördusin seal viibiva naise poole, et kas ta juhataks
mind med-raamatukogu poole.
Siis helises telefon.
Kehas oli madalapingeline surin,
astumine tegi tugevaid matsuvaid helisid.
See teadmine
varasematest käimistest on selge ning orienteerun ümbruskonnas juba üsnagi
hästi. Tean, et seal eespool on üks neem, kus elab keegi mees. Tema juurde
naases mu seekordne unenägemine. Paremale poole, nagu eelpool juba ütlesin,
tõusis mäeveer, kus asetsesid, mitte just tihedalt, elumajad. Vasemal pool oli linnahooned,
mitmekorruselised ja seal eemal, vasemal - tööstusala… see on koht, kuhu ma
aeg-ajalt kinni jään ja kõikide nende torude ja konstruktsioonidega mässan.
Liikusin,
kõndisin mööda muru edasi ning püüdsin tunnet tekitada, et kuhu minna.
Millegipärast taeva poole vaatamist ei tulnud kordagi meelde (ilmselt sinna
minemise taotlus siis nii suur polnudki). Pigem otsisin, et kas kusagil on
keegi üleval? Kõndisin mäeveerust üles ning vaatasin mingit maastiku detaili
ning lasin sel ennast tõmmata. St taotlesin tõmbamist ning tundsin, kuidas
aeglaselt küll, aga siiski hakkas objekt mind tõmbama.
 |
| Aldebaranist |
Ühel hetkel
seisin maja ees, kuhu pärast hetkelist kaalumist ka siis astusin. Leidsin seal
tubasid kus inimesed magasid ning ühest voodist nägin naisekeha helendamas.
Vahepalana,
oma unenägemistes on mul kordi seksuaalsuhteid olnud, see tundub erutav ja
samas täiesti normaalne. Ju on siis nii vaja. Seekord toimus midagi ootamatut.
Jõudsin seda keha vaevalt puudutada, silitasin seda käega üle selja (see oli
seljaga minu poole). Puudutasin korraks ka tema genitaale, mille tagajärjel
kattus mu käsi kleepja ainesega…
Äkki pöördus
see inimene minu poole ning kõnetas mind…
Püüdsin oma
kätt sellest kleepuvast ainesest puhastada ja sain seda kiseljate klompidena
käe küljest lahti.
Ühel hetkel
tuli veel keegi ning leidsin ennast elava diskussiooni keskel. Ta küsis, et
mida ma seal teen ning ma nimetasin, et olen unenägemises ning rändlen
niisamuti ringi ja vaatan, mis mind tõmbab. See naine (mees/naine) ütles, et
seal neemel elab ka üks unenägija, kes tõmbab inimesi oma unenägemistesse, et
ta on mitu korda tema lapsi unenägemistesse tõmmanud. Miks, sellest ma ei
saanud aru. Ühel hetkel tulid ka need lapsed koju.
Korraga
küsis, et kuskohalt ma unenägija siis tulen. Ta võttis mingi raamatu, märkmiku.
Avas selle, ning hakkas sealt tsiteerima ja korraga ütles, et tule loe ise.
Kummardusin, et lugeda ja imestasin, et tähed ja sõnad ja read ei ujunud vaid
püsisid paigal. Hakkasin sõnu lugema ning minuni jõudis nende mõte. Mulle
tundus, et see oli lihtne tekst, mille sisust sain sel hetkel väga hästi aru
ning imestasin selle lihtsuse ja siiruse üle… aga enam ei mäleta, millest see
oli…
Siis
hakkasin selgitama kuskohal mina elan, tema samal ajal püüdis seda siis suurele
paberile visandada. Nägin kuidas tal oli nö galaktikate kaart kuhu siis üles
paremale serva hakkas ta maad ja meie päikese süsteemi visandama. Kõnelesin, et
ma tulen planeedilt mida inimesed kutsuvad Maaks ja see on kesksest Päikesest
kolmas planeet, millel on kaaslane. Ja et Päikesesüsteemil on 9 planeeti. Panin
tähele, et sellel paberil oli kuupäev 26 jaanuar. Leidsin unes küll, et nende
planeet tiirleb kiiremini kui Maa… Selle järelduse ütlesin välja, et meil on
juba!?3 veebruar?
aga nüüd,
siin olles mõtlen, et ehk nende planeet tiirleb siis aeglasemalt kui Maa.
Vaatasin seda joonist põhjalikult. Eskiisi keskel asetusid enamuses teineteise
suhtes mingi nurga all suured täheparved, mu mäletamist mööda oli paber
korralikult kaetud ja galaktikate telg tõusis vasemalt paremale tõusvas joones,
parema nurga suunas. Seal kusagil asetses ka meie kodugalaktika,
päikesesüsteemiga.
Kõnelesime
veel veits, sinna tuli ka üks suur koer. Perenaine ütles, et see koer kannab
hoolt tema hügieeni eest. Sõbralikult lutsutas see koer kõik mu kümme näppu
puhtaks.
Pöördusin
uuest, et vaadata skeemi ning nägin, et joonis oli laiali valgunud. Ta ütles,
et joonis kaobki mõne aja pärast ning paber muutub puhtaks ja seda saab uuesti
kasutada.
 |
| Saksa VRIL |
Vaatasin
välja. Unenäokehas sain aru, et minu magaja keha võib olla mingis
energeetilises seoses selle planeedi või selle energiakogumi konkreetse
energiakehaga. No … elame näeme. Kas
siis episoodis tekkinud tõdemuse tugevuse või millegi muu tõttu, aga ühendus
katkes…
Miski viib mu mõtted
Aldebaranile, sealsele planeedile. Vaat, me ei jõudnud veel selleni, et tema
kõneleks oma planeedi kohta midagi :)
Ärkasin oma
selleöö esimesest unest. Käisin vetsus ning silmad kinni lasksin äsja toimunu
üle ning lootsin unenägemisse edasi minna, kuid seda erilist enda sees ei
tundnud.
Kommentaarid
Postita kommentaar