Eesti Riigil on rahva tegeliku kuulamise asjus tillukene või peaaegu olematu kogemus, sest riigi juhtimist käsitletakse professionaalsuse jms tasandilt, mis on ainult 1/4 kogupildist.
Kui riigi rahvas astub välja passiivsest kirumisest või apaatsest ükskõiksusest, saab tekkida dialoog rahva ja riigi vahel.
Riik on institutsioon, rahvas aga tegelikult see, kes inistitutsiooni kasutab ja selleks ka riiki hoiab... mõistate... mitte inimesed ei vaja riiki vaid riik eksisteerib tänu rahvale.
Nüüd on nii, et arutlused, kokkusaamised (nagu miitingud või protestiaktsioonid vms), nende puhul on vaja loobuda vastandumisest vaid on vaja koostööd, ühismõtteid, ühistegusid. avalikud üritused on riigi ja rahva dialoog - kõneleb teadvustasand, mitte professionaalsuses vaid inimlikul tasandil - see aga on sama oluline tasand kui professionaalne tarkus.
Riik, mis toimetab vaid professioonaalsuse lõimega on nagu sellipoiss, kel on õpitarkus aga puudub elukogemuslik inimlikkus.
Riik ei tea tegelikult elamisest ja tulevikust jms mitte midagi! see on fakt, nagu ka see, et seda teavad inimesed, kelle toel riik eksisteerib ja edeneb. lihtsalt nii on!
Ülejäänud riigi juhtimise komponendid on intuitsioon, ühisloome ja omaruumi tunne - selle kõige annavad just inimesed, kes riigis elavad ja riiki kujundavad.
Praegu seisame vastamisi vana juhtimissüsteemi laguneva arusaamaga. st. vastandumine riigiaparaadi , äriettevõtluse ka ülejäänute vahel. puudusteadvuse koll on nende suhete valitseja. ning ta valitseb diktaadi positsioonilt.
Riigiaparaadis toimetavad needsamad inimesed nagu needki kes seal ei tööta - armastavad, neil on pered, unistused jms... ning üks unistus on kindlasti ka neil - nad soovivad kaunist ja külluslikku Eestit - nagu me kõik.
Vastandumine viib võitlusesse ning selletõttu pole sobilik 1000nde aastase rahurriigi loomiseks. kui teadvustada, et me oleme kõik oma tuumelt sarnase printsiibi järgi loodud, ehk võimendab see meid omavahelisse tähelepanusse.
Igaüks meist eraldi on omas mullis, mõttemaailmas... aga jagades, koos olles, teineteist aktsepteerides ja lugupidades, st, et see on üldine tunne - sellest tõusvad dünaamikad loovad tulevikku, mis on rõõmuks kõigile.
See on mõtteviisi muutmine - astuda vastandumisest ühisosade leidmisse.
Ma usun, et kõik eestlased soovivad, et Eesti oleks kui teadmameeste kodu - see kelleks eestlasi on ajalugu uurides ja lugedes, koguaeg peetud. me oleme rohkem kui pimesijärgijad, meil on alati selge, instinktiivne arusaam, mis viib edasi ja mis mitte.
RIIK on rahva jaoks, mitte vastupidi!
Kommentaarid
Postita kommentaar