 |
| pildi kodu |
mõne tegevuse jaoks on käsi ühtemoodi vajalik, kõik sõrmed tegevuses. Mõne tegevuse puhul on vaid kahte või ainult ühte ... ja kõiki tegevusi ühendab see miski, mis käe toimetust juhatab, ülejäänud keha, mille küljes käsi on, silmi, mis juhatab käe tegevust täpsust vajavate tegevuste puhul. ja meelt, mõistust, teadvust... mis on tegevuste juhataja...
aga inimkehas on nii, et kõik omavahel seotuna toimivad ühtsuses... inimkeha on nagu universaalne universum, sisekosmos, mis on kõiges omavahel ühendatud. Ühendatud moel, millest on kirjutanud bioloogid, füüsikud, keemikud, filosoofiad, religioonid... kõik on ühel või teisel moel poetanud oma arvamuse...
vaata, kujutleme kätt hetkeks, nagu et see olemegi meie ise... noh, sel on viis sõrme nagu inimesel on viis meelt... lihtsalt, laseme ennast sel analoogil kanda.
ehk siis - käsi, mis on kui Teostuja allegooriline kuju.
astume kujutluses edasi - meil on ühel pool äratuntav maailm, see, mis on saanud kirjelduse - meie maa, kodu, inimesed, I reaalsus. selle kõrval on reaalsus, millest kõnelevad, mida kirjeldavad kõik - see, mis on Silmaga nähtamatu, kuid siiski tajutav, kogetav kui võtame seda kogeda...
Neid kahte eraldab ... nimetame seda siis linaks, mis iga vaimu väljenduse otsekui mähib selle siinse reaalsuse kuube...
need kaks poolt omavahel on nii segunenud kui eraldi, sest nende substants on lihtsalt erinev... nähtamatu nähtavaks saamiseks on äratundmiseks definitsiooni vaja.
käsi, mis soovib siinses realiseerida, realiseeruda, teostuda läbi 5 meele vajab nähtavat *kinnast*, nii ta siis riietab end sellesse vaheriidesse, mis liibub selle ümber, muutub nähtavaks ja saab I reaalsuse jõu teostumiseks...
kinnas on nagu inimkeha, mille ühelt poolt annavad meile meie Ema ja Isa, kes on omakorda saanud selle oma vanematelt, vanavanematelt jne...
teiselt poolt valib vaim endale sobiliku kinda, just-täpselt sellise mis tema käele kõige paremini sobib.. mida peenema koega, seda tundlikum on vaim läbi kinda naha... mida õhem nahk, seda lihtsam on vaimul tunnetada mateeriat..
iga valik on õige, valu on valu või nauding ja see on vaid siinse vastuhaare, millest oleme haaranud.
kinnas allegooriana on meie hinge, vaimu, energeetilise keha materiaalne kest. alguse ja lõpuga... kui ma hoolin oma kindast, hoian teda nagu silmatera... võib ka teistmoodi, sest eesmärgid on teised või mu vabas valikus valitud keskkond on üliagressiivne viies kogu tähelepanu ainult välisele.
kinnas on ajaline, ka käsi on ajaline, aga teisel skaalal, ka käe hoidja, keha ja jalad ja silmad ja kõrvad ja nahk on ajalised, teisel skaalal....
ka see, kes täidab meie keha on omas skaalas...
*Nii nagu on all, nii ongi üleval ka...* - see väljendub OTSEKÕNES, see on puhas TÕDE!
oma kinda seisukorra järgi saame ülevaate sellest, mis toimub muudel tasanditel.
Enese kinda eest hoolitsemine on samm.. neid samme on palju, igaüks on oluline. Eneses oleva energia ja keha ühenduse leidmine käib läbi armusuhte ise-endaga... sest eneses on need äratundmised, mis käivitavad.
Tunnistan, et olen elanud teadmises, et võti on väljaspool ja et olen täiega lukus... nii on jah, olengi lukus, aga luku võti on mu enda käes...
Teadmine sellest võimaldab ühendada Lukk Võtmega ning see avada... See on võrdum, seletus on igal oma, minul selline: see võti on äratundmine sellest, milline seisund, olek suhe, saavutus, südameühendus, sotsiaalne ühendus jms, milline seisund on minu jaoks kõige!!! KÕIGE nauditavam, joovastavam, orgastilisem... sest jumalik seisund on joovastuses osadus... see on Inimese pärisosa, see ongi tema paradiislik omadus... kuid selle mõistmiseni on teekond ja igal tuleb ta jalge alla võtta. Tuleb astuda selle tunde kogemuslikku äratundmisse, tuleb seda tunnet eneses kultiveerida ja kasvatada... lasta sel tundel eneses kasvada, kuni see haarab enese tules kogu tunnetuse...
ühel heal päeval olen võimeline kõiki tasandeid ühises *TULES* kogema - Sisemises ELU Tules...
seisundis saabub kõige tasakaalus mõistmine - kõik on teekonnal, kõik teekonnad on pühad, ka kõige valusamad neist, sest needki on tasakaalus. Selliste seisude tasakaal seisneb võimaluses näha kõige suurema valu taga, *peeglis* kõige suuremat õnne... selleks on vaja julgust tunnistada *juuda tegu*.
Juudas pidi oma teo tegelikust põhjusest vaikima, sest sõnumitooja oli Kristus. Sõnumitooja SÕNUM on oluline, aga sõnumitoomise VIIS märgiline. Ajastu märgiline! Juudas on löödud risti inimkonna mõistmatuses. Juudas on löödud risti nende poolt, kes Kristuse surma soovisid, juudast tehti must lammas, et oma mustust, mõistmatust või veel halvem, valitsemishimu peita. Ajastud vahetuvad...
Selline on tõde! Inimene on võimeline oma ja teiste Juuda tegusid ära tundma, sest alati seisab teo tagajärg uue avardumise lävel... Üks uks sulgub, teine avaneb... meie valik on, millise ukse valime.. MEIE VALIK.
Ma olen (st igaüks inimestest, kõigest loodust) Teostuja, KõigeOle/va/matuKäsi, kui tahate... Käsi võib rahus kirgastuda, Käsi võib teos kirgastuda... kõik teed on samased.
Püüdleja edeneb äratundmiste kaudu.
Südametee puudutab äratundmisi igal hetkel
Kinnitan, et Teekond on seda väärt.
See on lõpmatult, igavesti avanev (Saladus)
Kommentaarid
Postita kommentaar