19.06.2007, Ekspeditsioon tundmatuse äärealadele, (silver) (Pistis Sophia)

fraktalid, korduvused / all, nii ka yleval...

me ekspeditsioon maabus tundmatuse mõjutamiste äärealadel, sellistel kust me ei teadnud mida oodata või kohata. 

me ees avanesid avarad heledad saalid täis olevusi, kellest me suurt ei teadnud ja kes meidki äraootlikult seirasid 

edasi liikudes ja ümbritsevates saalides ringe tehes avastasid meeskonnaliikmed veel ebatavalisi olelusi ja olevusi, millede seostest arusaamine raskeks osutus, sest nende olemasolul ei olnud meie silmis muud tähendust kui vaid harjumuspärane kaotsiminek ehk surm. aga siiski, midagi oli veel se' taga, millele keegi sel hetkel tähelepanu osutada ei osanud. 

vargsi jõudis meile pärale tõsiasi, et enamus subjekte olid justkui ooteseisundis, et läbi oma toimiva ühenduse/seose uuesti materialiseeruda, olemas olla. nad eksisteerisid, aga teises vormis, kusagil mujal. nad olid adutavad, aga ei olnud kombatavad, nad olid taasseose realiseerumise ootel, võbelesid erutusest... aga võib olla ka nukrusest!? nende kohalolek oli nagu millegi peegeldus, nagu halo või hologramm. aga kuidas... sellest ei osanud keegi mõeldagi 

avastajad nagu me kõik, olime heidutatud ja paanikas kui laotusest meieni jõudev ootamatu energiavahk pihustas olematuks seal olnud füüsilise eksistentsi mõningad eiteakuidas nimetada subjektid, jättes järele vaid nende nukra peegelduse. seepeale meid tabanud kurbuse ja paanikahoog oli ilmselge vihje ja ellujäämisinstinkti väljendus... 

me peame taanduma, nii ruttu kui võimalik!!! 

hoolimata kiirest evakueerumisest kaotasime energialaamadele veel mõned kaaslased. 

tagasi pardal olles ja äralendu ettevalmistades olin selle tõttu täiesti lohutamatu, täiesti...ehkki... ma olin kaotanud sel ekspeditsioonil kellegi, sel hetkel ei adunud veel kõike lõpuni... 

siis meenus mulle, et seos kaotatud kaaslase/sõbra/armastuse ja seal saalides kohatud võõra eksistentsi ooteseisundi vahel on ilmne... mõlemad olid viidud otsekui teise energia/taand/oote-vormi, jättes siiski mingi, peaagu tajumatu energialingi tallele. mulle jõudis kohale, milleks - tagasisaabumise kindlustamiseks/tagasikutsumise võimaldamiseks, kontaktiks. 

oluline oli tagasitulemise/toomise taotluse tugevus. 

ta portree ilmnes mu ees, selline mustvalge, graafiline leht, kauni helenduva figuuriga sel... 

...teda nimepidi hüüdes, tagasi mu juurde naasma kutsudes, igatsevalt, täis kaotust ja meeleheidet ja siirast palvet. selle hetke kurbus ja sihikindlus oli nii massiivne, et tundsin oma taotluse murdmist kusagile. ma mõtlen, et adusin selle seose keerdumist... 

esimene piloot ei pidanud seda mida ma saavutada püüdsin mõttekaks. lohutas vaid, et see on nüüd paraku lõplik ja läbi... 

aga ta seisukoht innustas mind veelgi ägedamalt oma toimingut jätkama. märkasin ehmatusega et pilt hakkas tuhmuma ja minus võttis maad õudus, et ma kaotan tema õrna kuju kõigis vormides, igaveseks. 

portree tõmbus mustaks... ümbruskond kaotas oma teravuse ja pimenes justkui kõik, kaotasin vast hetkeks teadvuse... 

mu aistingud elavnesid ja tundsin kellegi kohaloleku õrna pehmet - tugevat survet oma ihule. ei, see ei olnud nagu "ihule", aga see tunne, see oli nii selge ja vahetu ja sulnis ja oivaline ja kõikal tuntav ja omane... pöörasin ennast... meie pilkude kohtudes nägin vaid ta pehmet hoolivat ja õrna naeratust... "ma olen siin, ma olen tagasi, ma olen su juures, ära muretse enam. pole surma, on siin ja seal ning nendevaheline seos - alatieksisteeriv, tugev ja ühtne" 

olin haaratud kõikeümbritsevasse, embavasse, õndsusse. kõik oli suur ja määratu võimas tunne, mis ütles: "tugev ühendus, teeb selle võimalikuks, 

...et ka neil seal on lootus kusagil... on, ongi ka!!"