Unes:
... meenutan sõjaväkke minekut ... peab mingil novembrikuu päeval kl. 00 kohal olema ... vastu hommikut aetakse bussi – ja oleme Tallinnas ... õhtu eel sõidutatakse Balti jaama – ja järgmisel hommikul oleme Moskva lähedal ...
Sõjaväeosas saame vormid. Oma riided võime koju saata või hunnikusse visata.
Mõtlen: kes teab, kas neid praeguseid kahe aasta pärast enam selga panna tahan, ja kas need mahuvadki? – Ja jätan sinna.
Ja algab täiesti teistmoodi rütmiga, täiesti uutes oludes elu! Ja on seda kergem, mida kiiremini ma selle omaks võtan.
Märtsi alguseks olen juba uue rutiiniga kohanenud ...
Käivad kõlakad, et olla nähtud päevitunud väljanägemisega ohvitseri – hakatakse noori nekruteid laiali saatma ...
Ja olen üks viieteistkümnest. Topitakse meid istmetega furgooni ja sõidutatakse kuhugi vaksalisse. Rongil on meie jaoks eraldi platskaartvagun. Vagunis leiame eest sama päevitunud leitnandi. Selge – lõunasse sõit!
Rostovis haagitakse meie vagun teise rongi otsa ja sõit jätkub ... kuni jõuame pooleteise päeva pärast Adlerisse. Märtsi algus. Ilm on meie talveriietuse jaoks natuke liiga soe. Lubatakse kraed lahti päästa – ja algab kiirmarss üles mäkke ...
Kohapeal selgub, et oleme spets... rühmas. Kokku 250 poissi: kaks 120-st roodu ja 10 poissi kohapeal igasugustes toimkondades.
Ohvitseril on igaühest meist olemas mingisugune eelnev ülevaade; ja on ka reisi ajal jälginud meid.
Ja olen üks 10-st teise roodu ühes jaos.
Algab tegelik väljaõpe!
Ja jälle – mida kiiremini ma sellega kohanen, seda kergem!
(ja mäletan, et võttis aega enam-vähem aasta)
Õpetlik!... meeltega võib midagi tahta või millelegi vastu puigelda.
Tähtis on ettetulevaga kohaneda – kui tahan päriselt elada!
 |
| Liikvele tõusnud |
Sõjaväeosas saame vormid. Oma riided võime koju saata või hunnikusse visata.
Mõtlen: kes teab, kas neid praeguseid kahe aasta pärast enam selga panna tahan, ja kas need mahuvadki? – Ja jätan sinna.
Ja algab täiesti teistmoodi rütmiga, täiesti uutes oludes elu! Ja on seda kergem, mida kiiremini ma selle omaks võtan.
Märtsi alguseks olen juba uue rutiiniga kohanenud ...
Käivad kõlakad, et olla nähtud päevitunud väljanägemisega ohvitseri – hakatakse noori nekruteid laiali saatma ...
Ja olen üks viieteistkümnest. Topitakse meid istmetega furgooni ja sõidutatakse kuhugi vaksalisse. Rongil on meie jaoks eraldi platskaartvagun. Vagunis leiame eest sama päevitunud leitnandi. Selge – lõunasse sõit!
Rostovis haagitakse meie vagun teise rongi otsa ja sõit jätkub ... kuni jõuame pooleteise päeva pärast Adlerisse. Märtsi algus. Ilm on meie talveriietuse jaoks natuke liiga soe. Lubatakse kraed lahti päästa – ja algab kiirmarss üles mäkke ...
Kohapeal selgub, et oleme spets... rühmas. Kokku 250 poissi: kaks 120-st roodu ja 10 poissi kohapeal igasugustes toimkondades.
Ohvitseril on igaühest meist olemas mingisugune eelnev ülevaade; ja on ka reisi ajal jälginud meid.
Ja olen üks 10-st teise roodu ühes jaos.
Algab tegelik väljaõpe!
Ja jälle – mida kiiremini ma sellega kohanen, seda kergem!
(ja mäletan, et võttis aega enam-vähem aasta)
Õpetlik!... meeltega võib midagi tahta või millelegi vastu puigelda.
Tähtis on ettetulevaga kohaneda – kui tahan päriselt elada!
Seda kokkuvõtet lugedes, tuleb mulle meelde see igavesti edeneva elu mõte, et jah enese ellujäämise mõttes on kohanemine üliväga oluline, sest - elu läheb nagunii, voona, edasi... sa kas hukkud või tunnistad olusid ning liigud edasi...
VastaKustuta