05.12.2014, Kohtumine Plejaadides, eesti keelt kõnelejad... (silver)

pildi kodu

05.12.2014, Kohtumine Plejaadides, eesti keelt kõnelejate planeedil

04.12.2014 õhtul magama minnes ei tulnud pikalt und, und ei olnud. kuulasin oma hingamist ning peas ringlevaid mõtteid. no, mu praktika on, et kui und ei tule - sellistel puhkudel see une ja ärkveloleku asendisse jõudmine on aja küsimus. iseasi, et kas suudan seisundit teadvustada. mõnikord suudan... muul puhul on see unne kukkumine järsk ja äkiline. siis kas keset unenägu tekib see unenägemise võimaluse teadvustamine või ei tule üldse :)

siis sel ööl ka. see on nagu kliks, et ahaa, nüüd !tähelepanu! kell kõlas...

tõusin ropsuga oma magajast kehast välja ning seekord ma voodissejääjat ei vaadanud.

ma nägin ümbritsevaid objekte, detaile kohe (varasematel aegadel võttis ikka pikalt aega, ennem kui ma suutsin nö ümbritsevat nägema hakata). viimastel kordadel näen ikka kohe algusest peale, nii kui kehast välja tõusen.

ma kõndisin toast tuppa (see ei olnud nö siinse reaalsuse korter), selles korteris ma tean, et elan, tean, et seal kusagil on mu lapsed, tean tubade asetust, mis seal on... see koht on tuttav varasematest unenägemistest.

otsustan välja, õue minna. otsest plaani veel pole, et kuhu. olen väljaminemiseks valinud otsetee, läbi seina, läbi akna. mind on unenägemise ajal paelunud erinevate materjalide energia tunnetamine. klaas on järsk ja rabe, terav. betoon, kivi selline aeglane, raskepärane, kõvajas, mitte nii erk, pigem tuim :). liigutasin kätt seina sees ning lõpuks läksin ja kukutasin ennast läbi seina välja.

mõtlesin, et sellel unenäokehal on tõenäoliselt valik kas toetada ning kõndida energial või läbida seda (ma ju läbi põranda ei vaju ning avan uksi kui vajalik).

väljas olles meenus viimase plejaadide käigu kestel nähtu, misiganes see siis ka polnud. nägin sel korral, kuidas üle kogu plejaadide või ütleme siis lihtsalt, üle täheparve sirutus valguslahvatus ja kõik kustus. Selle kohta ma tookord teadvustasin, et terve tähesüsteem on ära pühitud. see tuli mulle meelde ning mõtlesin, et kas tõesti ära pühitud? lähen õige sinna, plejaadidele uuesti.

selle mõttes välja ütlemise järel leidsin, et mind juba tõmbab. endisaegset protseduuri - nö maakeralt lahkumist - pinnalt üles lendu, atmosfäärist lahkumist ja mingeid takistavaid lagesid, takistusi ei kohanud. juba pikemat aega pole kohanud.

leidsin ennast juba lahtises kosmoses, aina kiiremalt edasi vuhisemas. nägin tähte, nägin tähti, parve ja kannustasin justkui ennast edasi, kiiremini liikuma. see lend või liikumise tunne on jagatud isikliku taotluse toime kui tundega, et mind tõmbab. ma tunnen kehas energeetilist sihtkoha poole tirimist. mulle näib, et see on see mida Castaneda don Juan kirjeldas teise läve ületamisena. vahetad uneasendeid.

ok, edasi...

kiirelt lähenevad tähed hakkasid laiemale minema ning ühel hetkel silmasin pimedusest enda poole kiirelt lähenevat planeeti. Planeet oli oma öise poolega minu poole (kui ma praegu mõtlen, siis ma pole sellel kunagi valguse ajal või valguse poolel käinud!?). panin tähele, et selle sametise pimedusega kaetud pind oli valgustäppide kogumeid ning valgustäppe täis. asundusi täis.

lõpuks panin jalad maha. mingi maja ees. mulle tuli vastu keegi meie mõistes üle keskmist kasvu, mulle sümpaatne, keskealine, heledate juustega ning tõmmuka nahaga, naeratav naine. ta ütles, Tere. me embasime ja ta lisas veel naeratades, et oligi juba oodanud. läksime hoonesse. ma mäletan praeguseks ainult üldiseid detaile.

ühel hetkel astus sisse meie silma jaoks vanem meesterahvas, nii 70-80. teda mul emmata niiväga ei meeldinud, ta oli justkui higine või miski märg ja lõhn, mis mulle selle embamise pisut pingeliseks tegi. ta naeratas ning ütles, et jõudsidki, me ootasime. ma kõnelesin oma viimasest käigust kusagile seal olevasse linna, milles sain teada, et on olemas... aga sellest pisut hiljem.

nii mees kui naine olid minu silma jaoks tüüpilised Põhja Eesti välimusega (nagu ma neid olen Eesti Rahvariiete raamatust või kusagilt mujalt sarnases raamatus kohanud). ei nad ei kandnud rahvariideid nagu me neid tunneme, aga nad olid lihtsalt riietatud, puuvillastes, pikkades langevates riietes. me kõnelesime eesti keeles! ma tean seda kindlalt, sest mõtlesin sellele seal kohapeal, kõne ajal nö kontrolli mõttes. varasem,eelnevate unenägemiste kogemus sai täiendavat kinnitust. see oli eesti keeles.

olen oma eelmsite unenägemiste täherännakutel kõnelenud seal kohatud meie silma jaoks inimestega, inglise keeles (mulle öeldi tookord, et ma kõnelen väga vana inglise keelt) või siis on suhtlemine toimunud, kuidagi muud moodi, ilma kõneta. või pole neis unenägemises olendeidki, kellega suhelda.

mingi hetk tundsin, et mu unenäo-tähelepanu hakkab nõrgenema ning püüdsin meeleheitlikult oma kohalolu säilitada. vahel aitab käte vaatamine, vahel aitab kui patsutan või silitan kätega oma kere ülalt alla, edasi-tagasi.

siiski mitte... kuulsingi magava iseenda, pisut häiritud hingamist ning kerkisin poolärkvele. suutsin unenägemisse naasta, tagasi nende äsja/taaskohatud eesti keelt kõnelevate inimeste/olendite juurde.

istusime söögitoas, kõnelesime ning peremees (kokku oli laua ümber ehk 4-5 inimest) rääkis ning väljast kostus mingi kära, mis teda korraks eksitas, et vaadata, mis toimub. ma küsisin uuesti eelmises unenägemises saadud teadmise kohta, et kas neil on hiid tähelaev (sõjalaev vms). ning sel viimasel korral sain teada, et selle tähelaeva (mida nägin horisondilt aeglaselt üle lendamas), mis pidi naasma?! kusagilt..

et selle tähelaeva nimi on - KALEVIPOEG

nüüd selle unenägemise kestel küsisin selle kohta ning minu külalislahked võõrustajad kinnitasid üle, niisugune laev, mille nimi on Kalevipoeg, on nende tähelaevastiku lipulaev...

tundsin jälle, et mu unenäotähelepanu jõud, taotlus muutub hajusaks, hapraks ning kukkusin tagasi siin magajasse. sättisin oma taotlust... aga peas pulbitsev sisedialoog ei lasknud lahti ning lõpuks uinusin tavaliste unede hõlma.


selline.