09.07.2007, Läänemere Suures Väinas, (silver)

ma olen seal korduvalt olnud, see on meri, mida ma tean pealt ja vahelt ja alt... 

ka see, kuidas ma teda nüüd näen, on olnud juba kord. 

meri on eemaldunud. meri on eemaldunud, et inimesed saaksid oma asjad tagasi, mis nad kunagi on talle andnud... 

me kõndisime mööda merepõhja ja vaatasime merejärele. meile meenus, et ta läks korraks ära, aga ta lubas, et ta annab märku kui tulema hakkab. ma korjasin maha vajunud asju, mida ma kord nägin merepõhjas, kui meri veel paigas oli. 

korjasin neid omale tasku ja taskud tundusid põhjatud olema. ja ma ei saanud aru, kas ma peaksin need kõik omale tasku toppima... et miks see tähtis tundub? 

vaatasin enda ümber ja vaatasin eemale ning nägin mägesid ja teadsin, et need olid ennem saared. mägede jalamitel oli mahajäetud paadid ja kalaluud ning hõbepeekrid. mu jalgade ümber oli keed ja lühtrid ning ma imestasin, kes... 

ma mõtlesin, et millal meri tagasi tuleb, sest ma igatsesin ta järele... mõtlesin, et meresees on hea ujuda, sukelduda ja ta on minusse alati hästi suhtunud, mind emmanud ja hingata aidanud ning lükanud mu paati tagant kus vaja. 

mulle meenus sõjalaevade eskaadrid, kes saabusid sellesse väikesesse lahte ja ma kahtlesin, kas nad suudavad end pöörata... nii suured olid laevad... 

aga meri läks väikseks, sest talle ei meeldinud need laevad 

kõndisin mööda merepõhja ja ... 

mere maitse oli mu suus ja mulle meenus kuidas ma käisin, kui meri paigas oli, seal keset Suurt Väina, merepõhjale ehitatud punkris. punker oli paljude ruumidega, mis kohandatud elamiseks ning töö tegemiseks. selles punkris olen korduvalt käinud suur maa-alune ehitis, ringikujuline. ruumid paigutusid nii sissepoole kui väljapoole.

sissekäik oli nii merepinnal, saarelt kui rannikult. ehitise otstarve muutus unedes, kord oli see varjend, kord tööruumid, kord mingi juhtimiskeskus.

aeg on ärgata...