09.08.20117 , sõjapõgenikud, Asundus, lahkumine, (silver)

ülaltoodud aasta kõlbab sama hästi kui une üleskirjutamise aasta 2007. las siis jääbki nii.
s.

Sõprade juurde jõudes, teadsime, et miski on sündimas. Väljakuulutatud aktsioon pidi pühkima puhtaks nii mõnegi ala. Kaugel läänes, paksude roheliste metsade ja aasade ja mere taga, olid saared. 

Nägin ülelendavaid raskeid lennumasinaid, mis suundusid tehtud kohtuotsust täitma. 

See oli kuulutatud üleilmseks kohtupäevaks. Ma ei saanud veel millestki aru. See pidi saartest alguse saama. Saared pidada ära pühitama. 

Keegi osutas, et taevas on kerajad objektid vahti pidamas. 

Vaatasime välja öisesse taevasse, need olid kerajad kärgjate moodustistega kaetud objektid, mis rippusid atmosfääri taga. Kogu nende võimsus ja majesteetlikus jõudis meieni hoolimata distantsist, kus nad tegelikult olid. Neid oli kaks või kolm hoomamatu suurusega kera. Ja siis veel vähemaid lennumasinaid… 

Taandusime ruumidesse. 

Korraga „sildus” meie akende ees pealt avaneva, tagasiliikuva, nagu lükand-pealisehitisega lennumasin. Peatus ootavalt… kusagilt kukla tagant hoomasin teavet (nagu teisedki), et sellele tuleb minna, et säästa end tulevase kataklüsmi, katastroofi, sõja eest. Me läksime kõik, mu sõber, tema ema, veel teine sõber. Ja mina… mu naine ja lapsed olid seal, arvatava sõjakolde regioonis… mõtlesin egoistlikult, ma tahan seda objekti (kust mujalt see sõiduk ikka pärines) ära näha… 

Kõik olid peal ja korraga hüppasid sõbrad sellest, viimasel minutil välja, karjudes „revolutsioonilisi” loosungeid a la, meie nende vallutajate peost sööma ei hakka… 

Meie, sõbra ema ja mina jäime. Sõiduki kaan sulgus, olime peaaegu kägardatud olekus, tundsin kuidas see lennumasin hoogu võttis, hoo maha võttis ja peatus. Uksed (kaas) avanes ja meid võtsid vastu mehed, kes teadsid meie tulekust andsid mingid asjad (riided, isiklikud tarbed) kätte ja juhatasid segregatsioonipunkti. 

Adusin, et ma olen selle sfääri, mida me taevas nägime, sees. Vastuvõtupunktist mööda treppi alla minnes, kuhu mind suunati, öeldi, et mine, ja otsi omale koht. 

Üldtasandile jõudes avanes mu pilgule avar võlvide alune, mille lagi moodustas seesama kärjekujuline aknastik vaatega kosmosesse, maale… kuhu iganes selle vaade siis ka ei pöördunud. Aluspinna moodustas otsatuna näiv roheline, madala muruga väli, väikeste küngaste ja soppidega. Sellele oli paigutatud olemised/voodikohad. Mulle jõudis kohale, et see ongi inimeste (põgenike) laager. Ma olin paljusid inimesi, keda seal kohtasin, ennem juba kusagil kohanud. Ja mulle jõudis kohale, et välisilm on tulnud appi vms, et päästa inimesed eesseisva katastroofi tagajärgede eest. 

Või olime lihtsalt karjana kokku kogutud. 

Korraga hakkas mul kiire, mu naine ja lapsed… 

episoodi vahetus: käisin väljas 

Sain tagasi maale. 

See paik, kus ma end leidsin, tundus nagu Eesti mingi rannik, aga maapind oli liivakivist, nagu suures kanjonis ja seda uhtus meri. see rannakilp kõrgus mere kohal, järsu languse tõttu ei olnud võimalik mereni jõuda. Seljataha jäi mitmekümnend meetrit kõrge müüriga eraldatud linn - asundus. 

Vaatasin merele ja korraga lõi sellesse mingi valgusjuga, mille tagajärjel meri lõhenes ja sellesse varises maa rohelus. Valgusjuga oli tehnilist päritolu ja kusagilt saabus selgus - Nad tahavad segavatest puudest lahti saada, et korralikke kommunikatsiooniliine ehitada. 

Meri oli tüüne ja sillerdas ning päike paistis 

Keerasin selja merele ja hakkasin selle kõrge müüriga ümbritsetud Linna poole minema ülesandega sealt oma naine ja lapsed kätte saada. 

See linnriik/asum oli täis rohelust ja kaunist heaolu ning luksust. Kuid atmosfäär mis minuni jõudis ei tundunud õige olema. Tajusin tingimuslikkust ja autokraatiat. Kusagil terendasid Suure Tegija plagud. 

Keegi keda kohtasin küsis minult sosinal, et kust ma tulen, kas ma olen „väljaspoolne” 

sain aru, et asunduses on mingi lõhe, jagunemine: need kes elavad võitluses mugandumise ja mandumisega. Ja need, kes naudivad ?rohelist? luksust ja külluslikust… 

Läksin asundusest, väljas oli lumesadu tekkimas. Ootasin oma lennumasinat. Ma läksin naise ja laste järele… 

Maastik oli näha aegade lõpuni, sile ja liivakivine 

Lennumasin saabus… siin ei olnud enam midagi teha.