10.
detsember 2014
0:27
 |
| Planeedid mõjutavad teineteist eoonide pikku |
Seda unenägu
olen näinud korduvalt (nagu unenäod ikka mina-tegelasega), mille tegevustik
toimub kusagil, määramatus ajas, läbi mitmete aja ja olemise dimensioonide,
rännakul ajas ja ruumis… olijate kujud kajavad läbi eoonide, samades rollides
ja sarnastes sündmustes.
Seekord see
unenägu rullus lahti jutustuses ja reaalis toimuvate paralleelsete sündmustena.
Ma liigun
ilmaruumis, nimetame seda siis ruumilaevaks, mis sõltuvalt jutustuse sisust
muutub kord konkreetseks ruumiks, maastikuks, tegevustikuks, seikluseks, milles
toimuvad selle ammutoimunud taas korduvad tegevused. Liigun selles oma
ilmaruumi tuttavate ja sõpradega, keda tean ja olen korduvalt eelnevates unede
reaalsustes kohanud.
Jutustan
neile seda lugu, mis on mulle endale sama paeluv kui kuulajatele,
läbielajatele, sest selle sündmused puudutavad nii mind kui ka neid endid
otseselt, nad osalevad selles sündmuste pöörises, neil on selles oma elusid
pikk osa, elude-järgnev ülesanne, seiklus.
See minu
jutustatud lugu kõneleb otsimisest, mis on kirja pandud eelnevate läbielatud
korduvuste nukra alatooniga, sest määratud on, et mehe ja naise tehtud valikute
tõttu, ei ole nad kunagi kokku saanud. Kuulajaid/läbielajaid kaaslasi on alati
haaranud nende valikute õhkõrn traagika, sest kõikide mõttes mõlgub, et miks
jutusaja ja jutustaja otsitav mitte ealeski kokku ei saa. Viletsate, võib olla
uhkusest juhitud valikute põhjuslikus paneb neid imestama ja õlgu kehitama. Siiski on see igavesti mõistetav, kuid nukker. Ülejäänud on osalised, nad elavad elavad neid sündmusi kaasa ja läbi.
Minategelane
kõneleb oma jutustust, mis kajab samaaegselt reaalis toimudes eoonide
algusesse, läbi erinevate dimensioonide, reaalsuste. Seda, ikka-ja-jälle määratud
sündmuste käiku uuesti läbi elades/üle-elades, tunnevad kõik veidrat, nukrat
arusaamatust, kuidas kahe inimese igatsus ning olemise määratud kulgemine on
pannud neid valikute ette, mille sisuks on eoonide jätkudes ikka lahku jääda.
Mu unenäo
seekordne jutustus/sündmuste ahel teeb reaalsusesse üle kandudes lõimekestes
erisusi, mida minategelane eelmistest korduvustest ära ei tunne, samas üldine
jutumuster jääb oma tuntud raamesse. See suundub nagu lõppema on määratud.
Sündmused
kulgevad ses ruumilaevas omasoodu ning jutustaja liigub finaali poole, mille
sisu (temast ja eoone oodatust) on ta juba korduvalt läbi ja üle elanud. Ta
jutustus jõuab hetkeni kus minategelane saadab temale selle lugematuil kordadel
tehtud ettepaneku saada ja jääda (sest minategelane tunneb, et nii on määratud)
kokku, mis olnu jutustuses on senini viletsa ettekäändega kõrvale lükatud... alati on olnud
selles mööda rääkimises tunda, et miski on väljaütlemata jäänud, miski on
takistanud!?.
Sündmuse
liiguvad oma etteantud süžee järgi edasi ning minategelane/jutustaja ning need
kes jutustuses osalevad ja seda kuulavad ja kaasa elavad liiguvad
minategelasega finaali suunas - ettepaneku tegemine, et need kes peavad kokku
saama, siis kokku ka saaksid ja siiski kokku ei saaks nagu see on ikka olnud.
Nagu eoone
ennemgi, teate üleandmine toimub jutustuse teiste osaliste kaudu ning
ettekäändega äraütlev vastus saabub sama-radapidi minategelaseni.
Jutustaja
noogutab mäletavalt, siiski nukralt pead ning liigub ruumilaevas (mis on ikka
ilmaruumi suurune), tema jutustuses osalejatega oma ruumilaeva osasse tagasi.
Miski selles
jutustuses, mingid õhkõrnad lõimed on siiski teistmoodi… mis!? ei ole aru saadav, aga tunnetatav.
Jõudes
tagasi oma ruumiosasse toimub "lühis" ning ruum (ja näib niiviisi, et
kogu see reaalsus) peatub, muutub mustaks, nagu oleks ruumilaeva liikurid
seisatud. Kõik on pime.
Minategelane
aimab mingit teistsugust jutustuse lõppu, mille ta on unustanud või mida ta on
mingil põhjusel oma mälestustes varjule pannud. Ta teab, et see keda ta eoone
viljatult kohata püüdnud, tuleb talle järele, et lõpuks kohtuda, oma põhjuste
ja tagajärgedega.
Ruumi uks
avaneb ning välja minejatelt küsitakse nö ID tunnuseid (ah kui IT uni :) ).
Unes ilmneb, et ruumist väljujaid tuvastatakse mingi iseäraliku märgi järgi.
Minategelane
võtab "tagataskust" küsitud märgi ning ukseavauses selle näitamise
peale haarab keegi, keda ta kunagi näinud ei ole, kuid keda ta siiski eoone on
tundnud - selle igavesti jutustatud, korduvalt üle ja läbi elatud loo järgi taga otsinud, see
ammune tundmatu haarab tal käest ning tõmbab kõrvale, öeldes…
"Aitab
sellest jutustusest, muudame maailma suuna…"
Ärkasin oma
unest ärevana nagu oleksin millegi uue lävel ja tundsin, et pean selle kirja
panema!
Kommentaarid
Postita kommentaar