hommikul tööle jalutades mõtlesin sündmustest, edenemisest, arengust... ning sellest kas ja mis meie, eneste areng üldises kontekstis tähendab. Lihtne ja proosaline tõde on, algallikas edeneb koos minuga (meiega), sest olen üks osa jõest.
kus see haru edeneb? loodule lisandub loodavat ning ma olen nii loodu kui loodav kui mina ise. proosaline tõde on see, et see, mis on all - mis olen mina - on ka üleval - sest ka see olen mina :D :D
ja ühtlasi ka alg-allikas, kes on saanud minaks/meieks, selle haru kaudu. algallika juures ei ole muud kui algallikas... st on ainult algallika eneseteadlikkus ei ole maastikku, ega mina!
veel lisaks, kunagi eelmise või 2013 aasta sees kirjutasin sellise:
Iga valiku taga on elutäis maastik (kogu elu, valiku hetkest alates)...
Valimine või mitte valmimine ei muuda konkreetse valiku taga olevat olematuks. Ma lihtsalt ei koge SEDA, kihilisust.
25.12.2014
Päeval mõtisklesin ning minus tekkis üsna selge pildirida selle kohta, mis on algallikas ning mis on areng ning milline võib on arengusuuna muutja olla ning mida see lihtsustatult tähendab.
algallikas, See Mis On, voolab ning oma teekonnal, maastikke läbides saab sellest osa, saab selle osaks. mingi maastiku iseärasuse tõttu, kasvõi püstise kivi tõttu algallikas jaguneb ning nüüdseks liigub maastikul kaks. kivi on allikale ajalugu muutev sündmus. nagu tõdemus, teistsugusest.
veel ei ole kumbki, jagunenud veenire kindel oma tees, aga tagantulev voog lükkab üha edasi, mõlemat haru...
ning mõlemad harud on üha rohkem oma sängi saamas, nende usk sängi õigsusesse on muutunud kindlaks, see on kanoniseeritud.
algallikas toidab mõlemat haru, mis liiguvad nüüdseks kumbki omas suunas. üks liigub kõrbe suunas, üks üle kivide ja kändude.
see mis kivisel maastikul kulgeb on pulbitsev, nüüdseks paisunud veevoog keeb ja kohiseb, langeb ja pöörleb ning jaguneb ühel puhul jälle.
kõrbes teed rajav veevoog otsekui kõrbev, ta kastab ja kastab ja kastab... palju vett läheb kõrbe veega harjutamiseks, palju veevoost aurub, hukkub. kõrbe pinnas on kui lõputa janu ja ometi liigub veevoog sealgi, raskelt aga edasi, kastes ja toites...
teine, jagunenud haru, liigub edasi uute suundade poole lihvides ja kanoniseerides oma uut sängi, nii kaugel oma algallikast, nii hõivatud oma teerajamisega, kivide ja kändude ületamise, nagu see teine - kõrbe toitmisega. pole aega millekski muuks ... polegi aega...
aga vaata
uus haru jõuab mädasele maastikule. voolavasse vette lahustub mäda ja saast. veevoog muutub sogaseks, mädase maastiku sarnaseks, ehkki tagant tuleb puhast veevoogu peale, kuid pole kindel, kas sellest piisab... või ei piisa ning see haru sumbub...
või siiski mitte, sest mädane maastik on muutuses. mädase maaga segunenud veevool on enda äratundmisega raskusi, siiski uus ja puhas veevoog tuleb peale ning toob algallika puhast hingust endaga kaasa. võib olla, tasapisi on mädamaastiku loomus muutumas, sest selles juba toimubki midagi. ilmuvad libled, ilmuvad lehed.
veevoog ikka jõudu saades oma algallikast, lükkab oma suunda, edasi, harunedes, uutes sängides kanoniseerudes, jälle harunedes. vbl mõned harud submuvadki.
algallikas toidab aga peatumatult. teab ja tunneb ta oma harusid...
kuidas need kõik algallikat mäletavad, kas nad mäletavadki - koguaeg uut rada ajades, arenedes tuleviku suunas.
ja algallikas on koguaeg uus - nagu ka iga haru ots. kui ühes nad on ning kui erinevad näolt...
Sel õhtul sattusin jutuajamisele ühes teises kohas, mis tõi päevased taas meelde
Ja siis veel üks artikkel, mis Telegrammis ilmus : "Teaduslikult tõestatud: heade mõtete ja tunnete väli loob positiivset reaalsust"
Kommentaarid
Postita kommentaar