12.12.2005; Laulud Merele ja kalad, delfiinid koopas, (silver)


6 maailma kõige kaunimat koopasjärve
kusagil magamise alguses tekkis unenägemise situatsioon, aga siis tundsin meeletut ninakihelust. püüdsin sellest üle saada, kannatasin ja püüdsin unenägemist alal hoida.
see oli veider tunne, teha kahte asja ühel ajal. 
lõpuks ei suutnud enam vastu pidada ja sügasin nina. unenägemine katkes ja pärast ei 
suutnud tagasi unenägemisse minna. 

siis need järgmised unenäod.
Leidsin ennast kusagilt mere äärest, see oli jagunenud nagu eraldiseisvateks randadeks. Oli öö või olid need koobastes. Igal juhul oli seal hämar.

Mäletan, et laulsin pühitsuslaule seitsmele rannale. Esimene neist oli kõige
see esimene laul oli suursugune, sügavakõlaline ja võimas. ma mõtlesin selle kohta, et see on see, see on mu laul! Rannad olid kuldsete liivadega ja kuulsin kuidas meri tuli rahulikult randa. Seisin ja laulsin. Hääl voogas sügavalt rinnust ja suust väljudes kogus see jõudu ning tähendust. Sel ei olnud sõnu, ainult voogav viis...

Seisin merekaldal tundsin kuidas tuul puudutas pehmelt mu keha. Ja ma laulsin. Rand hakkas sellest laulust justkui elama ja ma kuulsin oma laulu, mis oli paisunud ja muutunud osaks olemisest, merest, tuulest, liivast. See oli saanud üheks kõigega ja mina olin saanud üheks kõigega. See oli hingelaul... 
Veel kuus randa...

teine uni oli et pidi mingi kogunemine olema, mille tarbeks tuli teatavaid ettevalmistusi tegema. teadsin, et pean õhku tõusma ja tegin seda oma harjunud viisil: tunnetasin sisemist tahet, mis väljendus ka sisemise pinge või punnitamisena ja siis tõusingi õhku. palju polndu vaja, lihtsalt maapinnast jagu. veel lendasin mingil vajadusel mujalgi. need lennuvõtted olid minu jaoks selged mitmeid kordi ennemgi kasutatud, nii, et nende kasutamine ei valmistanud mulle muud kui mõnu ja näitamise lusti. 

siis tuli välja, et seoses tuleva peoga, pidin ma maaalusest koopast mingisuguseid
asju tooma (kala või midagi).

hakkasin siis minema ja leidsin, et sinna viib kitsas käik, mis keskelt veelgi aheneb, nii, et tundsin kuidas käigu seinad mind puudutasid. libisedes käiku mööda alla, leidsin ennast maaaluses koopas, mille ma ära tundsin, tema käigud, nende ulatuse ja sisu ja suunad. need olid tühjad ning mõtlesin, et kus need soovitud asjad on.

hakkasin otsima ja koobaskelder läks kahes suunas. käisin veel mõned korrad üleval, täpsustada, et mis vaja oli. tagasi keldris, ühele poole jäi koopa üks haru, mille 
pikendusi ja käike teadsin tegevat suure ringi. need jõudsid tagasi koopa teise harusse
kuna aga nähtav koobas tühi oli, pöördusin teise haru suunas ja vaatasin kas seal midagi on. seal oli üks maapinna sisse ehitatud bassein, mis kihises ujuvatest kaladest.

hakkasin võtma ühte tulid välja, et see oli delfiin. ma ehmatasin ära, et delfiini liha õhtusöögiks. Korraga ilmus välja veel keegi, kes kinnitas, et sellest pole midagi.

võtsin ühe delfiini veest välja. ta justkui püüdis midagi öelda. võtsin ta oma kaissu tihkusin nutta tema pärast. panin delfiini vette tagasi. ta oli ära surnud. kurvastasin ja nutsin sellepärast, et olin ta tahtmatult ära tapnud. 

Kommentaarid