16.06.2007, 11.07.2007, Universumi keskel, (silver)

teadmised Universumist

unest ülestähendus, pisut teises võtmes...

mu jalutuskäiku, mööda tänavaid, saadab palava linnaseina palav tuueliil. see loobib mu juukseid ja püüan neid käega siludes pisutki kontrollida. inimesed tulevad mulle vastu, mööduvad minust. nendest hõllandub hõngu, lõhnu, aroome.

inimesed mööduvad minust - jään neid vaatama ja mõtlen, et kuskohalt nad tulevad... kust nad tulevad. kel on sirged jalad ja julge rüht ning kelle rässakus viitab millelegi muule. 

jalutades edasi tunnen, kuidas kuumus poeb tasahilju mu hõlmade vahele ja tasapisi tekib esimene niiskusesäde mu laubale. tuul. tuul on palavusest sama väsinud nagu tänavad ja majade seinad. See on loid ja unine...

inimesed tulevad ja lähevad. nende juuksed lehvivad mulle hüvastijätuks, võib olla meelituseks. olen endaga rahul... olen uhke oma olemise üle. maailm pöörleb ümber minu ning oma keskmest on seda kuidagi raske tunnistada, et mu ümber on veel tundmata hulk maailmasid oma keskme ja muutlikusega. 

selle alaliselt liikuva ja tujuka keskmega vaieldes jõuan tasapisi sihtpunkti. aeg on ka sealmaal. vaatan minust mööda kiirustavat meest. ma arvan, et ta läheb ka sinna kus mina... 

mul oli õigus... 

me noogutasime teineteisele, sest meie maailmad haakusid korraks tänaval. 

ning siis see algab... otsast. 

midagi pole otse öelda, sest otse ütlemisi pole olemas. väidetav fakt on rebend ajahõllandusest. sellisena pole see midagi kui fragment mona lisa kõrvakarvast. 

kuid nüüd olgu, aga nüüd olgu... 

kaevandajad Õnneotsijad, 11.07.2007

Real Silver, Sierra hõbedakaevandus

me istusime ringis istumiseks kohadatud laagriplatsil, mullahunnikutel ja pinkidel ning kändudel. me arutasime maagi kaevandamist ja seda, mis eelmises korduses valesti läks. 

see pidi keegi meist endist olema, aga kuidas? 

tulemus, mille me endaga kaasa võtta saame, ei olnud just suur. me teadsime, et eelmise korduse kogus oli selline, millest oleks jagunud kõigi vahel ja millest oleks saanud kõik piisava jätkuga. seda ei ole meil seni kuni me lahendame eelmise korra müsteeriumi... 

kõik olid nõutud, aga mitte meeleheites. jutt sujus uskumatutel mõtteradadel, mets ja mäed kõrgusid meie taga ja ümber, ning me hingasime rahulikku okaspuumetsa ja mägede hingust. see tundus hea. 

tasapisi hakkas olukorra staatilisus peale suruma, sest meil oli aega napilt... pidime edasi liikuma - asundusse. uue moona ja võib olla eelseisva pereheitmise tõttu. 

episoodidena libises mu visioonides eelmine kordus ja ma vaatlesin seda ning fantaseerisin, kuidas nii suur kogus võis rändama minna ning kes selle taga kavaldamas oli(d)... 

ainuke võimalus... nad pidid haihtuma mõneks ajaks, et see kogus ära toimetada, aga lihtne haihtumine polnud kõnealune võimalus, siin pidi veel midagi olema! kindlasti pidi!!!? 

vaatasin enda ümber nagu teeksin ma seda esimest korda, värske silmaga... maastik oli tumeroheline ja künklik. korraga haakis selle üks detail mu silma. 

luuk, ümmargune justkui metallist luuk. 

astusin selle juurde ja proovisin seda tõsta. see oli kinni... 

ei, mitte luugi kaudu... 

ent siis vaatasin, et sellel on lukusti, mille eemaldamine võimaldas laskuda käiku ja kergelt, teiste märkamata eemalduda! 

ma teadsin oma järeldusi ja neid, kes selle käigu abil ja kaudu eelmises korduses meid paljaks jätsid. 

see kogus, suur kott oli omas kohas. veel. järelikult liikusid sündmused seda järgnevust. 

luugi olemasolu ja selle kasutusvõimalused paljastatud pöördus iga vennaskonna silmapaar nende kahe inimese poole. keegi ei olnud imestunud, keegi ei olnud vihane. kõik teadsin, et nendel, mehel ja naisel, on selgituste aeg käes. 

koti suu avades, oli korraga kogu lähiümbrus hõbedat täis, see oli see eelmise korduse kogus, mis nüüd meieni jõudis. me teadsime, et sellest piisab kõigile oma mõtete ja soovide realiseerimiseks. tasane jutt, siit ja sealt, tõi minuni selle, mida keegi plaaninud oli. me lähme tagasi asumisse, vahetame hõbeda ja siis, kes tagasi, kes edasi oma uuel suunal... 

ma ei tea, mis neist kahest sai... neist kes eelmises korduses nii aplalt kõiki alt vedasid... 

meie vennaskonna kahte kaaslast ma nägin oma baari avanud olevat. üks oli töökoja sisustanud, jne... nägin veel kedagi oma otsuse järgi uues suunas minejat. 

rohkem ei mäleta. 

see hõbe oli rajale aitaja ja valede otsuste korral tuli alati uus kordus... kuni aegade lõpuni 

vaatasin seda hõbedat, seda asumit... vaatasin enda selja taha, sinna kus need kaks oma osa pidid välja kandma... 

ja mõtlesin, kas sel on veel kordust