Minu Uni nägi unes
14. 03. 2013
Sõidame merele. Hoiame mingit kaptenile teada olevat suunda.
Siis leiab kapten, et nüüd tuleb keerata vasakule, uuele kursile. Aga näen, et kaugel ees suundub sinnapoole ka äike, keevate pilvedega, välkudega, moodustuvad vesipüksid. Näitan talle, küsin, kas ikka tahab selle sisse minna. Tema näeb esimest korda elus vesipükse, ja nii palju korraga, jääb neid imetlema ... samal ajal laev jätkab sõitu sinnapoole.
Et olen varem unes näinud vesipüksi, tundnud selle jõudu, uurinud seda - käin vahepeal kiiresti nende juures ära, näen, tunnen, kuidas tonnide viisi vett üles tõmmatakse - siis arvan, et ei taha mingi sõidukiga selle lähedale sattuda.
Tuletan kaptenile meelde, et sõidame ikka selle poole, et ta saab peagi seda kõike „väga lähedalt“ vaadata. Ja kui välk sähvatab samas lähedal, jõuab kapten otsusele, et on ohutum sellest kaugemale hoida. Ja võtabki kursi paremale, otse meile vajalikku suunda.Minu Uni nägi unes
24. 03. 2013
... olen tulnud sinisele laevale. Kuulen räägitavat midagi suurtest kaladest, kes meie kanti sisse ründavad ... Ja näengi all vees neid ujumas, jõesuudmest üles ...
Üks hüppab kohe samast laevast alla vette, neid oma võrkudest eemale hirmutama. Vaatan, et vees rohelises rohus ongi heledad kohad, põhi paistab – küllap ta sinna ongi oma kaladele „teed“ teinud.
 |
| vanad kalalaevad |
Ja samas laeva külje all on väike kast, kus näen ... lõpuks oma kümmetkonda kalakest sees. Mõtlen, et nendest saaks juba midagi teha. Ja olen suures heledas laevas – nagu majas. Olen võtnud oma paksu sinise pluusi seljast ära, heitnud pehmele laiale istmele. Kapten võtab ka oma sinakas-valge pluusi seljast – palav hakkas – arvab, et nüüd peab liikuma hakkama. Keerab võtit süütelukus ja läheb oma asju ajama. Ja kuulen, et kuskil hakkas mootor tööle.
Mõtlen, et nüüd peab siin kuskil lõunat sööma, sest kuhugi minna ma enam ei jõua. Et ma oma paksu sinist pluusit selga panna ei taha, siis võtan kapteni heledama, mis tundub kergem. Panen selle selga ja tunnen, et pluus on tihedamalt ümber kui minu sinine oli – kuigi kapten on suurt kasvu. Aga mõtlen, et olgu, pluus on pluus, ajab asja ära, selle aja, kui ma siit süüa vaatan.
Ja olengi söögikohas. Astun leti juurde. Küsin, kas lihavaba ka midagi on. Teenindaja leti taga ütleb, et viimane kalaports ongi alles. Hüva, anna see siis. Ja hakkab suurest täis katlast võtma, pruuni kastme seest, laduma suuri tükke minu jaoks suurele taldrikule.
Pöördun tema poole: „Ütlesid, et viimane, aga mida see siis täis on?“ „Ülejäänud kõik on liha.“
Mõtlen talle öelda, et mul ei ole „lihasööja-ensüüme“, et kas tahab mind ära mürgitada(?). Aga jätan enda teada. Tema selja taga üks sosistab talle „9.90“
Tahan kohe selgeks teha, et minu laevas ei peeta vandenõusid. Küsin: „Miks sa valjult ei ütle?“ Annan talle siiski pihutäie münte: kaks suurt 5-st ja hunnik väiksemaid, üle 10-e on seda küll. Ja jään mõtlema, kas ma ikka hakkan seda sööma?...
Samal ajal üritab tema mulle niigi täis kohvimollile piima juurde kallata ... Ja samal ajal üritan veel välja mõelda seda kapteni ja pluuside vahetamist, suurte kalade sisseründamist ...ja mõtlen ärkvele.
Silver nägi unes
12.09.2005 |
| Old fishermen |
Mäletan, et see oli mingi meeskond või vennaskond (ja tundus, et need olid meremehed või mereväelased või keegid, kes olid mereasjades kodus). Et oli ühine avastatud raha(allikat ma ei teadnud), mis läks osadeks. Algselt jagati saladuslikult õhtuhämaruses ümbrikutes väike raha pettemanöövrina, et uudishimulikud, vastalised ei muutuks vahelesegajaiks. Need ilmusid siiski kohale ja esitasid mingeid oma nõudmisi, viidates, et muidu kui neid kampa ei võeta, (või miskit sellist) tuleb veel midagi hullemat. Mis seda ei mäleta.
Niisiis, et olid segajad, kes tahtsid ka vennaskonna aardest oma osa saada. Vennaskonna liikmete olukord muutus niisiis tuliseks, ja selletõttu otsustati laial minna ja kokku saada Columbias, kusagil linnas, konkreetses, mida kõik teadsid. Igaüks sai veel 512 000 raha, tundus nagu oleks see olnud paberrahas, kuid siis jälle nagu kullas.
 |
| Swordsman |
Siis astus korraga minu juurde, keegi keda ma unes teadsin ja sõbraks pidasin. Ta andis mulle oma osa ja öeldes, et ma selle raha enda kätte võtaks puhuks kui temaga midagi juhtuma peaks.
Seda öeldes läks ta oma rada. Olukord ümbruskonnas muutus tuliseks ja leidsin ennast järgmisel hetkel mõõgavõitlusest. Selle eesmärk ei olnud mulle arusaadav, ent mõõklemine läks mul üle ootuste hästi. Sain oma vastastest jagu. Isegi vestlesin nendega ja paar inimest selgitasin ennast ja tahtsid minuga koos tulla. Vastasin neile midagi, mida ma ei mäleta ja asutasin ennast teele.
Mõõk vööl ja reisikott seljas ning rahapaun põues. Otsisin ujuvvahendit, millega merele minna ja leidsin ennast Virtsu kalatööstuse kalasadamast. Seal oli ujuvvahendeid mitmesuguseid, aga kõik olid hirmsad sõelad. Märkasin, et üks mootorpaat tumedate juuste, turdi olekuga, pisut toriseja mehega, keda ma unenäos tundsin. Kuid teadsin, et temaga ei ole lihtne. Läksin siis tema juurde ja teatasin oma soovist. Tema punnis sellele vastu. Minu arvamuse järgi polnud mul muud väljapääsu ja panin tal mõõgatera kõri peale. Tema torises midagi vihaselt ja hakkasime sõitma. Meri oli tüüne. Vaatasin paadipõhja, millesse oli vett kogunenud.
Ütlesin, et ta annaks mulle kopsikut, millega saaksin vett välja kühveldada. Mees torises, et paat annab sisse jah ja viitas augule, millest vett sorinaga sisse tuli.
Vahepeal see mees transformeerus nagu minuks ja siis jälle jagunesin mina ja leidsin end koos meeldiva heledapäise noormehega. Olime jõudnud kusagile vaiksesse lahte. Natukene kummituslikku. Tundsin selle koha ära, ma olen seal ka ennem oma laevareisidel olnud. Püüdsin meenutada selle koha nime, aga päris kindel ma ei olnud.
.jpg) |
| Russian Royalty in St Petersburgh 2016 |
Pärast ilmnes, et see oli Sankt Peterburg Läksime kaldale ja jõudsime mingisse suurde hoonesse, mis tundus nagu loss olema. Ühes saalis kohtasime nooremapoolseid inimesi, kes nägid välja suursugused ja võib olla ka pisut jonnid.
Vaatasime pealt kuidas noorele printsile esitleti/kingiti tema olemise ja keha järgi valitud tütarlast, kes oli ilus ja prink ja tõmmu nagu shokolaad.
Prints kirtsutas nina. Siis ma kuulsin ja korraga identifitseerisin endana juttu, et mis ta pirtsutab, et see on ju nagu osake temast endast, võtku end riidest lahti ja võrrelgu ennast.
Ta riietaski end lahti ja enamalt jaolt see mida ütlesin, oligi nii, aga siis hakkas keha nagu muunduma ja ma täheldasin noorel printsil naise suguelundeid kujunemas.
Me, need vaatlejad olime kahekesi, mina - see kes pidi minema Columbiasse, see tuntud mereröövel/merehunt ja teine mina, see noor, kes ilmnes, et ta oli Eesti noor kuningas.
Igatahes, hakkasin Printsiga rääkima et, meil on vaja laeva, selleks et sõita Ameerikasse ja kui me neilt laeva saame, saaksin nemad uusi asumaid.
Minu jutuajamise kestel astus noor prints minu lähedale ja embas mind. Tundsin tema liibumises läheduse vajadust.
Vaatasin talle silma ja me läksime teise ruumi, saali. Tema erutus oli nii tugev, et vaevalt seda puudutanes purskus se'st seeme. Korraga läks saal valgeks ja vana kuningas ja tema kaaskond ilmus nähtavale.
 |
| Peeter I |
Hetk hämmingut ja pöördusin noore kuningana selle mehe poole, kes tuli välja oli vene tsaar Peeter. Mina, see, kes pidi Columbiasse minema, seisis äraootavalt seina ääres ja kuulatas mida noorem mina rääkis. Üldjoontes kordasin ma talle seda sama juttu, et meil on vaja vähemalt 20 või 40m purjelaeva vaja ja 4 merd tundvat meest ja me läheme ameerikasse. Ka kuningale kuulsust tooma. Selles etapis olin juba poolärkvel, nii, see ärkveloleku mina hakkas sisse segama ja arutama, mis ja kuidas. Noor kuningas viipas minu poole ja nimetas mind nimepidi ja mul oli tunne, et ma olen vana merehunt ja mereröövel.
Tundus, et vanale kuningale oli meie plaan meeltmööda, sest ta pöördus ja hakkas korraldusi jagama. Reisu peale me ei saanud seekord, aga korraldamine käis!
Kommentaarid
Postita kommentaar