20.02.2015, Unenägemine Kuressaares. Uus humin unenägemises, Sõjategevus Plejaadide planeedil (silver)

Minu unenäos on toimunud kvalitatiivne muutus. Niisuguseid kehalisi või meelelisi seisundeid pole ennem olnud, tulnud.  

Ma ei maganud oma tavalises magamisekohas, oma kodus. Olin lähetuses, Kuressaares. Tavaliselt ei ole lähetused minu unenägemisele eriliselt (innustavalt) mõjunud. St tavaliselt ei olegi mul sel ajal mingeid unenägemisi olnud. Ehk siis tavalised unenäod.

Vaata siis nüüd, kas johtus see sellest, et olin kodust ära või siis selle Kuressaare seltskonna ja koosveedetud aja ning nende kohtade koosmõjust tulenevalt, mine tea?

Igatahes, mu une tegevustes avastasin, õigemini, ühel hetkel teadvustasin ennast selles. Teadvustus tulenes minu kehas toimuva tõttu. Lihtsalt kirjeldades tundus see mitme-dimensiooniline aisting - see tundus ühtaegu madal vibratsioon, mis tundus ka häälena, teadvustumisena. Mulle näib, et vibratsioon piirnes vaid mu enda kehaga. Tunnetuslikult, suisa füüsilise tundena näis see mind mingil moel kokku pakkiva, pitstitava aistinguna. Mida rohkem ma vibratsiooni sisse nö. Läksin, seda võimsamaks see paisus. Kui ma selle nö kõrvale lükkasin, siis jäi see vähemaks. Aga see oli oma selge järjekindlusega kohal ning otsustasin sellesse põhjalikult süveneda, et näha, mida juhtub või kuhu see mind viib…

Niisiis, süvenesin sellesse tumedasse, madalahäälsesse, kogu keha vibreerivasse tundesse (see oli otsustavalt teistsuguse loomusega kui mul on olnud tavaliselt unenägemist kuulutav, peamiselt keha pinda haarav värin/vibratsioon/jahedustunne)

Niisiis, süvenesin uudsesse aistungusse. Tundus nagu võiks see lõpmatult suureneda, tugevneda, kõike hõlmata….

Kui ühel hetkel tundsin, kuidas mu keha liikus.

Registreerisin ruumis füüsilist ümberasetsemist nii teravalt ja selgelt. Tundsin kuidas mu keha kandus ühest voodist teise. Tundsin kuidas selle ületamise käigus mu selg tunnetas linade jahedust ja libisemist. See aisting oli nii otsene ja vapustav, et ärkasin ärkvele ning mitme viivu keskel sain aru, et mul puudub igasugune orientatsioon ruumist, kus ma olen ning ise-enda kohast selles ruumis.

Ärkasin ning pärast mõningat hetke kui olin siiski selle koha, aja ja ruumi kokku pannud, katsusin uuesti magama jääda, taotlusega uurida rohkem seda vibratsiooni ning ka seda, kuhu see mind viib või mida see siis teeb?

Mõne aja pärast registreerisin naasnud vibratsiooni ning suutsin ennast selles kokkupanemises pisut selgemalt jälgida. Füüsilise aistinguna näis nagu pakitaks ja pressitaks mind kokku, tundus ja unes nägin kuidas mu käed ja jalad olid üles tõstetud nii, et minust moodustu nagu suur U-täht. Tundus nagu miski püüaks mind välja pressida käte ja jalgade kaudu :).

Katsetasin seda ja tunnetasin, õppisin seda huminat öö jooksul 3-5 korda… aistinud olid igal korral ühesuguste omadustega, tirides ja pressides mind kokku, välja… sellel ebatavalisel moel

Igatahes, ühel hetkel tundsin ja nägin kuidas mu keha kerkis üles ja siiski ka teine keha jäi voodisse. Minu jaoks, tagantjärele tundub nagu oleks toimunud energiatasandi üles tirimine, energiatasandi vahetus. Pärast väljapressimist, igasugune surve-tunne kadus.

Niisiis avastasin ennast oma uudses olekus ja sain aru, et olen unenägemises: vaatasin oma käsi ja need seisid mu silmade ees muutumatult. Jälgisin sõrmi - täiest tavalised, normaalsed minu sõrmed :D

Mu viimaste päevade teema on olnud unenägude segane kvaliteet ning tõttöelda olin kerges ärevuses ja segaduses, et mis võis seda põhjustada ning kuidas ma niisugusest seisundist edasi võiksin liikuda?

Nüüd, aga, selles olukorras:

Prooviks lasksin mõnel objektil mind selle juurde tõmmata. Unenägemise keha, tähelepanu tugevdamiseks sügasin kätega nägu ja rinda, jalgu… tavapärane unenägemise vibratsiooni aisting tekkis ning otsustasin edasi liikuda. Siiski tundsin ennast unenägemise õrna seose üle ärevust ning vaatasin unenägemise kinnitamiseks sageli käsi.

Ühel hetkel läksin välja, õue, täie teadmisega, et igal juhul ma lähen ja vaatan, mis Plejaadidel pooleli jäi.

Vaatasin taevasse muude tähtede seas tundsin üsna kiiresti ja lihtsalt ära Plejaadide tähtkuju ning lasksin sel ennast tõmbama hakata. Tunnetasin survet, tõmmet, tumedat ja võimsat, survestavat - sarnane sellele, mida kirjeldasin eelpool. Ja tasapisi hakkas taotlus plejaadide suunas tõmbama ning püüdsin kõike selge pilguga näha ja meelde jätta.

Sedavõrd kuidas ma Plejaadidele lähemale jõudsin jagunesid tähed laiali ning suurenesid. Mitmed neist libisesid minust mööda. Jõudsin täheldada mingit planeetide süsteemi, milles nägin planeetide varjupoolt (kolm planeeti olid suhteliselt kobaras ning mõned teised olid veel siin seal näha), sest ma liikusin nende tagant mööda.

Planeetide suurus minu liikumise distantsilt tundusid diameetrilt nagu 1, 2 sendised või veelgi väiksemad. Tundsin siiski ära, et need on planeedid.

Liikusin edasi teadmata siiski kuhu ma oma jalad maha panen. Üldises plaanis ootasin, et jõuan sinna tagasi kus viimasel korral asjad pooleli jäid.

Viimaks pöördusin jalgadega ettepoole ning maandusin kusagile mägisele alale. Huvitav, et ma kunagi pole näinud selle planeedi lähenemist, millele ma maabuda plaanin.

Oli hämar. Unenägemises ei tunnetanud, et oleksin siin ennem olnud. Nägin mägist maastikku, mäestikus allpool nägin mingit asundust ning minu läheduses tundusid olema mingid sõjalise otstarbega hooned. Ühel hetkel tuldi minu juurde ning sain aru, et siin hakkavad üsna pea sõjalised operatsioonid. Vähemasti on plaanis sõda pidada?? SÕDA PIDADA. Ma ei saanud aru, mis võis selle põhjused olla?

Olevused kellega selles unenägemises kokku puutusin olid nii inimesed kui ka teistsugused eluvormid. Praegu ei julge enam täie veendumusega öelda, millised, missugused. Arvuliselt, kellega suhtlesin, oli neid 5-8 elusolendit sh inimeselaadsed :)

Ma annan aru ja loomulikult on üsna suur tõenäosus, et kõik see, mida siin kirjeldan, on minu mingite varasema ärkveloleku kogemiste kajad, kuid aistingud, mida sinna liikudes, seal olles, ringi liikudes, saan, on viie meelega ja veel mingi lisa meelega selgelt tunnetatav.

Selles unenägemises ma ei jõudnud sõjategevust ära oodata, pigem selle ootuse ärevus tõi mind magajakehasse tagasi. Püüdsin ennast sinna tagasi taotleda, aga tulemusteta.

Tagasi, madalasagedusega vibratsiooni aisting on magaja jaoks üsna füüsiline aisting. Vibratsiooni piirid langevad kokku mu füüsilise keha piiridega (vbl siiski on see ruumala suurem?!) ja tunne on, et mida sügavamalt ma vibratsiooni sisenen, seda rohkem koondub vibratsiooni ruumala, kuni see saavutab otsekui kõikehõlmava, lõpmatusesse ulatuva võimsa humina ning astun… pealaest!? Välja (praegu just tuli pähe, meelde - et see toimus nagu pealae kaudu?!)

Kõige kõvem trikk minu jaoks on energiakeha, unenägija keha alalhoidmine, järjepidevuse hoidmine…

KÕIK SIIN KIRJUTATU ON MINU ISIKLIK KOGEMUS. MA OLEN TAVALINE INIMENE, KES PÜÜAB MAAILMAST JA ISEENDA KOHAST SELLES, ARU SAADA. MISKI POLE KIVIREEGLITESSE RAIUTUD!