Uni siis see:
Ärkan. Mõtlen, et kell näitab 4. Vaatan – ongi 4.00. Vaatan veelkord – 4.08. Mõtlen, et võib ärgata küll ...
Vaatan veelkord – ja sellel kohal, silmaga hinnatavalt 6-7 meetri kõrgusel on kaljuseinas suur auk.
Augus kaks inimest, hoidmas tagasi alt rünnata üritavaid.
Ja tean, et pean nende juures olema, neid aitama.
Olengi kohal. Ja tuleb teade, et selle augu ühes küljeseinas on kütusepaak. Selle küljes on luuk, mis tuleb lahti päästa, kütus välja lasta, nii et see alla voolaks, ja põlema panna. Siis tuleb minna paaki sisse ja selle tagaseinas oleva luugi kaudu saab ära minna.
Nii teemegi. Tagumise luugi taga on paarisaja-meetrine tunnel, mis väikese kaarega viib välja rohelisse.
Ei kaljust, ei tunnelist, ei ründajatest ole mingit märki – vaid ilus hele roheline ...
Ärkan. Kell näitab 3.38.
Minu Uni kommenteeris hiljem seda und niiviisi:
...mõtlen, et inimese suurus on 7 meetrit – 7 põhichakrat. Kui need on ühtlaselt avatud, meeled teadlikkusega rahustatud, ...
Minu Uni lisas veel:
"kütuse väljalaskmine ja ärapõletamine" tähendabki siin meelte rahustamist - sama kui "majast väljumine keldri kaudu" - kui jõuad mõistmisele...
************
Minu Uni, 05. september 2010
Sõidame nagu mingi ühissõidukiga, looklev tee. Aga siis näen eespool tuttavat kohta: meie tee lookleb kauguses allpool nagu laavaseinte vahel.
Ütlen teistele: „Nüüd tuleb teie mõistes Põrgutee!“
Ja juba kihutamegi kitsal selgel tumedal joonel, kahel pool elav liikuv laava, kõrged seinad. Aga enne lõppu kisub asi täbaraks – laava pressib meie tee peale.
Ja juba ongi nagu laava täitsa ümber, olen nagu hallikas-mustas kaitsvas tühjuse-kapslis, hoian tahet ikka easi – tean nagu, et siit peab läbi saama...
Ja olemegi äkki rohelises maailmas. Uudistan ümbrust... kui keegi kuskil küsib:
„Miks kõik Jumalad siin on? Ka Thot?“
Siis märkan, et see küsimus, või Thot’i nimi segas ära ühe suure mehe keskendumise. Mees suunab mingi kontsentreeritud tahte laineid kuhugi meie alla, läbi ümara tunneli-taolise moodustise – see peaks nagu käivitama ülemineku, või ületuleku siia.
Üritan oma tahte jõudu talle abiks anda, aga ma ei tea, mis suunaga see tal olema peab ja sellepärast ei julge ennast väga peale suruda. Lõpuks näen, et mees loobub, ei saa enam seda õiget ühendust. Mul on temast nii kahju, tahaks kangesti teada, mis suunaga tahet siin vaja on... veel tean, et see maailm siin vajab uusi tulijaid, eelkõige mehi, sest naised tunduvad olema üksildases enamuses.
 |
| tunnelitest |
Vaatan veelkord – ja sellel kohal, silmaga hinnatavalt 6-7 meetri kõrgusel on kaljuseinas suur auk.
Augus kaks inimest, hoidmas tagasi alt rünnata üritavaid.
Ja tean, et pean nende juures olema, neid aitama.
Olengi kohal. Ja tuleb teade, et selle augu ühes küljeseinas on kütusepaak. Selle küljes on luuk, mis tuleb lahti päästa, kütus välja lasta, nii et see alla voolaks, ja põlema panna. Siis tuleb minna paaki sisse ja selle tagaseinas oleva luugi kaudu saab ära minna.
Nii teemegi. Tagumise luugi taga on paarisaja-meetrine tunnel, mis väikese kaarega viib välja rohelisse.
Ei kaljust, ei tunnelist, ei ründajatest ole mingit märki – vaid ilus hele roheline ...
Ärkan. Kell näitab 3.38.
Minu Uni kommenteeris hiljem seda und niiviisi:
...mõtlen, et inimese suurus on 7 meetrit – 7 põhichakrat. Kui need on ühtlaselt avatud, meeled teadlikkusega rahustatud, ...
Minu Uni lisas veel:
"kütuse väljalaskmine ja ärapõletamine" tähendabki siin meelte rahustamist - sama kui "majast väljumine keldri kaudu" - kui jõuad mõistmisele...
************
Minu Uni, 05. september 2010
Ütlen teistele: „Nüüd tuleb teie mõistes Põrgutee!“
Ja juba kihutamegi kitsal selgel tumedal joonel, kahel pool elav liikuv laava, kõrged seinad. Aga enne lõppu kisub asi täbaraks – laava pressib meie tee peale.
Ja juba ongi nagu laava täitsa ümber, olen nagu hallikas-mustas kaitsvas tühjuse-kapslis, hoian tahet ikka easi – tean nagu, et siit peab läbi saama...
Ja olemegi äkki rohelises maailmas. Uudistan ümbrust... kui keegi kuskil küsib:
Siis märkan, et see küsimus, või Thot’i nimi segas ära ühe suure mehe keskendumise. Mees suunab mingi kontsentreeritud tahte laineid kuhugi meie alla, läbi ümara tunneli-taolise moodustise – see peaks nagu käivitama ülemineku, või ületuleku siia.
Üritan oma tahte jõudu talle abiks anda, aga ma ei tea, mis suunaga see tal olema peab ja sellepärast ei julge ennast väga peale suruda. Lõpuks näen, et mees loobub, ei saa enam seda õiget ühendust. Mul on temast nii kahju, tahaks kangesti teada, mis suunaga tahet siin vaja on... veel tean, et see maailm siin vajab uusi tulijaid, eelkõige mehi, sest naised tunduvad olema üksildases enamuses.
Kommentaarid
Postita kommentaar