Hiiud ja ojad ja metsad, 15.02.2015 (Silver)

Ah kõrvalpilk ja pehme sõnavulin

Nä Hiiud, Päevakiired, lõpuks naasid!
oh uhkamist nüüd ja rõkka...

Ma uneldes neil vesteil, voolan..

Sära, väge, valda, jutteist hooman
mu's vaikib tolm, kuid tuli tõuseb

Kõik rohumaani maha turmab

Ning uuesti, nii uuesti kõik tõuseb tiivul

se järel astumas nood Suured Hiiud

nii Hiiumähed jallu saanud

ja JõeOjased, nii sulnid
ne loomine saab looduks

ja Aeg Suureks paisub...


oh arm ja vald neid..

metsalased eoone sulnilt kaisus 

nii iidseid helastusi õue tuues
mu lugu algsest välja voolas
ajast-algusest...

Kui Hiiud Ojadega nägid

Kui ajad Hiidusid hoolisid

Kui Mees rõkkas Naist

Kui Naine uhkas Meest

üht juttu lugedes see meenus...