täna jagunesid uned mitmeks episoodiks
varasemas toimus olnud suhtekaaslasega kokku saamine, vanas korteris ööbimise ja seal tõusnud suhet mõrandanud probleemide üles kerkimisega. tema ütles, et on uues suhtes, et see on väga hea suhe :).. ning seejärel tulid etteheited, mõlemalt poolt.
olin unes jõuetu ja ei suutnud midagi mõistlikku teha ja sellele tülile "kätt ette panna". aga uni oli alanud nii sulnilt ja heatahtlikult. mõtlesin veel, et miks tema oma märkide kaudu ilmutas, et hoolib?
sain aru, et tagasiteed pole. lõpetasime jagelemise ning hakkasime korteris viimaseid asju kokku panema. ühe ja teise eseme üle otsustades, mis või kuhu. mäletan höövlit, jalgratta vändahammasrattaid (3 t), muud majapidamise esemeid.
see oli esimene uni. ärkasin 4.08
teisest unest mäletan episoode.
nende asukoht, suudan meenutada, sarnaneb natuke sõiduga Tallinnas laulupeoplatsi poolt Lasnamäele ja natuke meenutab see ka mingeid teisi kohti, kus olen ainiti unenägudes käinud. justkui kusagil kaugemal kui Eesti, vbl isegi veel kaugemal kui see ilm siin.
oli vajadus kusagile minna ning jutt oli ka õhu kaudu, lennates minemise võimalusest. kõnelesin
kellegagi ja näitasin, et lendamine seisneb vaid taotlemises - kergitasin ennast õhku ja astusin õhus ja siis libisesin. vaatasin tagasi oma tuttavale otsa, kinnitades pilguga, et see on võimalik. siis aga sai lendamise soov minus kogutähelepanu ja lendasin üles. samal ajal jagunes nägija otsekui kaheks. üks see kes vaatas mulle järgi, kuidas ma suure kaarega taeva poole lendasin, graatsiline kaar oli :)... ja teise vaade, see kes lendas.
stseeni muutus. lendasin kuni jõudsin kusagile mere kaldale. ilm oli sulnis ja päikesekullane. meri oli ilus lazuursinine. laskusin kaldale ja tundsin kuidas seal kõndivad inimesed jäid mulle arusaamatult otsa vaatama, et mis toimub, mis lendamine...
seisin kalda ääres, kail ja vaatasin kuidas mingid poisid jooksid võidu merele. see köitis mu uudishimu ning tõusin õhku ja libisesin nende järel. sain aru, et nad võistlevad, et kes jookseb kaugemale ennem kui päris vette vajub. mulle meenusid need korrad kui oli kõndinud veel ja nende kordade taju jõudis jälle minuni. vaatlesin jooksvate poiste veele astuvaid jalgu. nägin kuidas vesi nende astumise kohal oli justkui pisut viskoossem. jalg astus veele ning ei tekkinud pritsmeid vaid tõusis kergelt astuva jala ümber. ma tunnetasin astuja poisi taotlust. jalg vajus pahkluuni vette, ennem kui järgmine samm veele astumiseks valmis oli.
järgisin poisse, kuid mul endal veele astumise tahtmist polnud. olin selle lendamisega üpris rahul.
ja siis ühel hetkel tunnetasin, et mu lennujõud hakkab raugema. lendamine muutus raskeks. pidin rakendama tohutult tahet, et ennast mere kohal lennus hoida. hakkasin merre vajuma.
ärkasin. kell oli 5.20
olin unes jõuetu ja ei suutnud midagi mõistlikku teha ja sellele tülile "kätt ette panna". aga uni oli alanud nii sulnilt ja heatahtlikult. mõtlesin veel, et miks tema oma märkide kaudu ilmutas, et hoolib?
sain aru, et tagasiteed pole. lõpetasime jagelemise ning hakkasime korteris viimaseid asju kokku panema. ühe ja teise eseme üle otsustades, mis või kuhu. mäletan höövlit, jalgratta vändahammasrattaid (3 t), muud majapidamise esemeid.
see oli esimene uni. ärkasin 4.08
teisest unest mäletan episoode.
nende asukoht, suudan meenutada, sarnaneb natuke sõiduga Tallinnas laulupeoplatsi poolt Lasnamäele ja natuke meenutab see ka mingeid teisi kohti, kus olen ainiti unenägudes käinud. justkui kusagil kaugemal kui Eesti, vbl isegi veel kaugemal kui see ilm siin.
oli vajadus kusagile minna ning jutt oli ka õhu kaudu, lennates minemise võimalusest. kõnelesin
 |
| lendamine unes, interpretatsioone |
stseeni muutus. lendasin kuni jõudsin kusagile mere kaldale. ilm oli sulnis ja päikesekullane. meri oli ilus lazuursinine. laskusin kaldale ja tundsin kuidas seal kõndivad inimesed jäid mulle arusaamatult otsa vaatama, et mis toimub, mis lendamine...
seisin kalda ääres, kail ja vaatasin kuidas mingid poisid jooksid võidu merele. see köitis mu uudishimu ning tõusin õhku ja libisesin nende järel. sain aru, et nad võistlevad, et kes jookseb kaugemale ennem kui päris vette vajub. mulle meenusid need korrad kui oli kõndinud veel ja nende kordade taju jõudis jälle minuni. vaatlesin jooksvate poiste veele astuvaid jalgu. nägin kuidas vesi nende astumise kohal oli justkui pisut viskoossem. jalg astus veele ning ei tekkinud pritsmeid vaid tõusis kergelt astuva jala ümber. ma tunnetasin astuja poisi taotlust. jalg vajus pahkluuni vette, ennem kui järgmine samm veele astumiseks valmis oli.järgisin poisse, kuid mul endal veele astumise tahtmist polnud. olin selle lendamisega üpris rahul.
ja siis ühel hetkel tunnetasin, et mu lennujõud hakkab raugema. lendamine muutus raskeks. pidin rakendama tohutult tahet, et ennast mere kohal lennus hoida. hakkasin merre vajuma.
ärkasin. kell oli 5.20
Kommentaarid
Postita kommentaar