Märkmik, klaver, park, vihm äike, välgulöök: 29.05.2015 (silver) unevaatleja

me jõudsime mingi seltskonnaga suurde majja, mille otstarve jäi mulle esialgu arusaamatuks.

ühes suures ruumis, hakkasid inimesed riietuma ning sain aru, et kõik nad valmistusin mingiteks protseduurideks. kohtasin seal ühte oma ammust tuttavat, kes nägi väga kaunis välja. ta võttis mu käe alt kinni ning ütles, et on mu üle rõõmus ning saab aru, millises olukorras ta oli. naeratades olid tal paljud hambad suust läinud. jutuks tuli, et saab laetoega proteesid alles järgmise aasta jaanuariks. et kogu protseduur võtab üle poole aasta. lisaks sellele ilmnes ta näos äkki mingi vigastus, mis sandistas korraga ta kogu nägu. imestasin, et polnud seda
varem märganud. tuli ta poeg, kellel oli ka mingi kehaline või näo puue. see naine tõmbas oma lauba kohalt nägu toetava proteesi. mõtlesin, et see on kõik üpris veider. kõik mu senised kaaslased olid lahkunud mingitele protseduuridele. jäin saali üksinda.

see saal, tuli välja, oli ühteaegu mingi ooteruum, lugemisruum, mingi tudengite, õppurite saal. olin vahepeal näppu võtnud kellegi märkmekaustiku. lugesin nime - tundus jaapani nimi olema, vaatasin sellesse, lugesin siit sealt, mitte uudishimust aga justkui ajatäiteks, kaustiku lehed olid ühendatud vedruköitjaga.

lõpuks läksin, et seda riiulisse tagasi panna. mäletan, et meenutasin, et kus see oli. leidsin siiski riiuli. seal oli keegi noormees, kes seiras mind siira uudishimuga, et mida ma seal teen. panin märkmiku käest ning pöörasin, et vaadata kas teised on tagasi tulnud. uuesti noormehe poole tagasi pöörates panin tähele, et ta seisis laua ees, millel oli suur must, ülalt alla lukuga kott nagu see, millesse lahkunuid pannakse. mõtlesin, et kuidas see äkki siia sai ja kas see on seotud kuidagi selle jaapani tüdruku märkmikuga.

meenus, et selle taustal mängis mingi tasane klaverimuusika. klaverihelid järgnesid aeglaselt... nagu mu enda olek, rahulik, süüvinud, vaatlev.

otsustasin välja minna. jalutasin maja ees pargis sihitult edasi tagasi. pargi puud olid kõrged ja
peenikesed, üldse tundus kõik korraga ülespoole venitatud olema. seal see vaatlev ja ümbrust imetlev rahulik kõnnak jätkus. kõndisin kõrgete puudega pargis sihitult naudingu pärast. ootasin millal teised tulevad.

ning siis tuli vihm, see algas ootamatult, kogus jõudu ning kärgatas äike. varjasin ennast ühe kõrge varjualuse alla. millegipärast tundus bensiinijaama varjualune. erilist kaitset vihma eest ma ei saanud sest tuulehood saputasid vihmavooge siia ja sinna. tundsin vihma oma põskedel, kätel ja tundsin kuidas mu riided hakkasid tasapisi vett võtma.

vaatasin ringi, et leida lähimat varjalust, kuhu joosta. äike ja mürin ja vihm jätkusid, kõik oli kõrge, selge, hele, valgustatud ja kaunilt ebamaine :). mul polnud muud soovi kui kusagile varjualla jõuda. nautisin äikesevalingut.

alustasin alguses kõndimist ja läksin kiirustleva jooksmisele, et liikuda ühe varjualuse poole, kuulsin äikesekõma ja jõudsin mõelda, et minu ümbesolevad kõrged puud ehk ikka võtavad äikesenoole ise vastu. vaatasin hetkeks üles ja nägin välgunoole otsa -minusuunas tulevat.... nägin seda selgelt, valkjas, elektersinist liikumist, vihmavalingus, ülalt alla tulemas...

hetkepärast tundsin välgu lööki, pähe, kehasse. minuni jõudis arusaam, et olin saanud pikselöögi. mul polnud hirmu või kartust. langesin maha, teadvus oli selge, olin üllatatud selle selguse üle ja mõtlesin veel, et pikselööki on  võimalik üle elada. tundsin vaid, et olin maha löögi jõulisusest maha kukkunud.

tundsin,
kuidas unenäopilt hakkas kaduma.... ärkasin