Minu Uni nägi 07.06.2015, võtmed, Ruunid

… astun paarist lärmakast noorest mööda …
Avan võtmega … ühiskondliku ehitise ukse.

Siis juba piki suure laia kraavi serva, otsin kohta, kust kergemini kraavist välja saaks – mitte enda pärast, vaid mõne teise jaoks, kes tagapool järele tulevad. 

Räägivad erilisest, sisemise keelega lukust, mis ei lase „lastel“ lukust läbi piiluda ega iga võtmega seda lukku avada; et keegi on selle avastanud ja temal on selle luku võti. 
Jätan selle „võtmeloo“ enda teada.

Ja juba astun jälle majast välja, lasen ukse enda taga lukku. Möödun kahest autotäiest sõjakatest relvadega tõmmudest meestest – mõtlen seejuures: iga hetk võib mõnele pähe tulla, et „sellele siin võiks

kuuli keresse lasta“.

Mul pole se’st midagi. Aga nende endi pärast teen enda ümber „rahu-pilve“ … loodan, et see ulatub nendeni.

Ja olen jälle ehitises sees.
Ühest kinnise ukse taga olevast ruumist kostab joomingulärm. Uks avaneb. Sealt tuleb välja „kohalik“, „juudaseeklitega“. Ja näen korraks, ja tean, et seal on nendesamade sõjakate meeste ülemused, kellele samuti võib iga hetk pähe tulla hakata siin „korda looma“.

Ja TEAN Ruuni, mis levitab rahu! – Algiz ja Tyr koos, ühe märgina.
Saadan selle Ruuni õhku … 

Ja saan aru, et jooming jätkub lõbusalt, kellelegi ei tule pähe sõjakaid mõtteid.