saabusime ümaras, kapslisarnases seadeldises ruumireisilt.
meid oli neli inimest - kaks meest ja kaks naist. vastuvõtjad aitasid meid kapslist välja ning meid viidi kusagile läbivaatusele.
unenägu liikus edasi ning ühel hetkel sain aru, et mul tuleb tagasi minna. kapslist oli saanud lennuvahend. tundsin, et mul polnud selles kohas kuhu olime jõudnud, midagi peale hakata. sain aru ja otsustasin, et mul tuleb naasta rännakusse.
liikusin tagasi ruumi, kus lennuvahend seisis ning minuga liitus veel üks kaasteeline - naine.
 |
| pilt on pärit (filmist "Sügavik). Võetud - kliki kauguselt |
hakkasin siis kapslisse sisenema. see oli ääretasa täidetud - veega. ehmatasin selle mõtte juures, et mida, kuidas ma hingan. tuli meelde, et me ju olime selles ennemgi. või oli vahepeal lennuvahendile paigaldatud hapnikuga varustamise tehnoloogiline edasiarendus. (veidralt tehnilised mõtted unenäo kohta)
peas käis igasuguseid mõtteid, et kuidas ma seda aparaati selles veekeskonnas juhin... no, tükk aega murdsin pead.
naiskaaslane ütles, et sisenedes tuleb sügavalt kogu õhk välja hingata ning siis kui oled sisenenud, tekib vajadus hingata ning on hetkeline uppumistunne - kohe pärast näilist uppumise episoodi hakkab organism uues keskkonnas vajalikku õhku võtma.
lendasime kuule...
vedelikus hingamisest leidsin Wikipedia'st sellise asja: Liquid breathing is a form of respiration in which a normally air-breathing organism breathes an oxygen-rich liquid (such as a perfluorocarbon), rather than breathing air.
Kommentaarid
Postita kommentaar