20.11.2015
Nägin und ja miskipärast teadsin, et nad on needsamad „pahad lapsed“, teate ju küll. Need, keda te üldiselt ei tea. Need, keda justkui ei olegi olemas, kuna alatasa on nad kusagile määratud, suunatud, paigutatud. Kinni. Ära. Mõned arvavad, et nad tulevad prügikastidest, teised omakorda sinna neid saadavad, sageli päris tillukestena. Kes põlastab, kes vangutab hukkamõistvalt pead, kes otsib süüdlasi või tunneb korraks kaasa, üldiselt aga…kedagi ei huvita. Mis jalust, see meelest.
Kummastav, et sõltumata tasandist, spetsialiteedist või positsioonist ei näi keegi teadvat, mida nende lastega õieti peale hakata või kuidas neid aidata. Mina samuti mitte. Ma ei saa kuidagi lahti ka tundest, et alateadlikult, täiesti alateadlikult vajab apteeker haigeid, kohtunik kurjategijat, ametnik probleemi, aitaja hädalist, meedia intriigi, reklaam lolli, kloun draamat…kinnitamaks enese väärtust ja hoidmaks alal maailmakirjeldust isegi siis, kui see adekvaatselt ei toimi. Klient kinnitab ju tähtsate tegevuste aktuaalsust. Tik-tak. Kõik tiksub ja tuksub näiliselt kaitstult ja korrapäraselt - reeglite, volituste, teoreetiliste aluste, metoodika alusel ja raames. Ja kui siis juhtubki, et mõnele päris elu sündmusele on raske leida digitaalset vastet, saab ju selle statistikas lihtsalt kajastamata jätta.
Kujustades sellist kohta, kus neil võiks olla aega, ruumi ja võimalust…olen mõistagi soovinud, et see paik oleks päriselt olemas ja et nad oleksid vabad sinna minema. Sedasorti paik, kus annab olla ja hingata ja kus saab rahus välja puhata. Nii et võid ärgata teadmisse, et ka sel hetkel, mil sul ei ole kedagi või midagi, saab usaldada iseennast. Tunda reaalset jalgealust taldade all tuksumas.
Pärast unenägemist hakkasin nende turvapaikade hädavajalikkuses isegi mõnevõrra kahtlema. Sest seal nad nüüd olid – ühtäkki täiesti terved, suureks sirgunud, ja seda mitte üksnes pikkuse või lihaste poolest, vaid kogu seletamatu täiega. Hoopis mina olin see, kes oli neist kaugele maha jäänud. Aga nad ei teinud sellest suurt numbrit, ei haletsenud ega tõuganud ära. Olles ise sitked ja paindlikud noored võrsed, ei sõimanud nad mind nõiutud hernekepiks. Miski oli neid sedavõrd elustanud, ja see kandus üle ning haaras kaasa.
Askeldasime mingil platool, seejärel hakkasime liikuma vana, sammaldunud, laiade ja kõveralt kumerduvate astmetega kivitreppi pidi, mis kulges piki looduslikust kivist müüri, olles sellega ühendatud. Väikeste vahedega avanesid müüritises tumedamad avaused, just nagu munga kambrite sisse- ja väljapääsud. Ütlen „liikusime“, kuna mul on võimatu öelda, kas liikusime üles- või allapoole, kõndisime, hüppasime või jooksime…tean vaid, et müüri osa jäi trepil liikudes meist vasakule ja oli kah kohati veidi sammaldunud.
Ja siis alustas keegi neist seda laulu, mis hakkas end looma elavas helide laines, kuhu haakusid järgemööda aina uued hääled, kaasa haaratud minu oma. See laotus üha võimsamalt, nüansirohkelt, rütmiliselt, laetult… Müüri avaustest ilmusid pead ja kujud, osa neist orvadesse lausa hüpates. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et kuidas on võimalik, et mina (hinnanguliselt kehva häälega) üldse selles laulus osalen ja sedamaid kaotasin hääle, õigemini kontakti sellega, seejärel ka unenäoga…ning ärkasin.
Ärgates tajusin sügavat terviklikkuse tunnet. Ehk küll meloodia ja rütm alles minus või ruumis resoneerisid, ei oleks ma kuidagi suutnud neid argise teadvusega kopeerida. See ei tundunud ka üldse oluline. Oluline oli olnud ühendus, mitte esitus. See oli haaranud meie teadvuse ja meeled, ühendanud keskkonna ja üksteisega.
Üksolemise ja liikumise rütmides.
Võisid haakuda mistahes hetkel, viisil, moel - kõik kõlas kokku ning võimendas siin ja praegu olemise väge ning tähendust. See laul oli loodud energiast, mida meie kehad ja hääled vaid kandsid. Väe väljund. Ja siis ma mõistsin, et kõik on võimalik.
Kella tiksumine oli lakanud ja reaalne jalgealune tuksus taldade all, südame rütmis.
 |
| edenemine, avastamine... |
Kummastav, et sõltumata tasandist, spetsialiteedist või positsioonist ei näi keegi teadvat, mida nende lastega õieti peale hakata või kuidas neid aidata. Mina samuti mitte. Ma ei saa kuidagi lahti ka tundest, et alateadlikult, täiesti alateadlikult vajab apteeker haigeid, kohtunik kurjategijat, ametnik probleemi, aitaja hädalist, meedia intriigi, reklaam lolli, kloun draamat…kinnitamaks enese väärtust ja hoidmaks alal maailmakirjeldust isegi siis, kui see adekvaatselt ei toimi. Klient kinnitab ju tähtsate tegevuste aktuaalsust. Tik-tak. Kõik tiksub ja tuksub näiliselt kaitstult ja korrapäraselt - reeglite, volituste, teoreetiliste aluste, metoodika alusel ja raames. Ja kui siis juhtubki, et mõnele päris elu sündmusele on raske leida digitaalset vastet, saab ju selle statistikas lihtsalt kajastamata jätta.
Kujustades sellist kohta, kus neil võiks olla aega, ruumi ja võimalust…olen mõistagi soovinud, et see paik oleks päriselt olemas ja et nad oleksid vabad sinna minema. Sedasorti paik, kus annab olla ja hingata ja kus saab rahus välja puhata. Nii et võid ärgata teadmisse, et ka sel hetkel, mil sul ei ole kedagi või midagi, saab usaldada iseennast. Tunda reaalset jalgealust taldade all tuksumas.
Pärast unenägemist hakkasin nende turvapaikade hädavajalikkuses isegi mõnevõrra kahtlema. Sest seal nad nüüd olid – ühtäkki täiesti terved, suureks sirgunud, ja seda mitte üksnes pikkuse või lihaste poolest, vaid kogu seletamatu täiega. Hoopis mina olin see, kes oli neist kaugele maha jäänud. Aga nad ei teinud sellest suurt numbrit, ei haletsenud ega tõuganud ära. Olles ise sitked ja paindlikud noored võrsed, ei sõimanud nad mind nõiutud hernekepiks. Miski oli neid sedavõrd elustanud, ja see kandus üle ning haaras kaasa.
Askeldasime mingil platool, seejärel hakkasime liikuma vana, sammaldunud, laiade ja kõveralt kumerduvate astmetega kivitreppi pidi, mis kulges piki looduslikust kivist müüri, olles sellega ühendatud. Väikeste vahedega avanesid müüritises tumedamad avaused, just nagu munga kambrite sisse- ja väljapääsud. Ütlen „liikusime“, kuna mul on võimatu öelda, kas liikusime üles- või allapoole, kõndisime, hüppasime või jooksime…tean vaid, et müüri osa jäi trepil liikudes meist vasakule ja oli kah kohati veidi sammaldunud.
Ja siis alustas keegi neist seda laulu, mis hakkas end looma elavas helide laines, kuhu haakusid järgemööda aina uued hääled, kaasa haaratud minu oma. See laotus üha võimsamalt, nüansirohkelt, rütmiliselt, laetult… Müüri avaustest ilmusid pead ja kujud, osa neist orvadesse lausa hüpates. Mingil hetkel hakkasin mõtlema, et kuidas on võimalik, et mina (hinnanguliselt kehva häälega) üldse selles laulus osalen ja sedamaid kaotasin hääle, õigemini kontakti sellega, seejärel ka unenäoga…ning ärkasin.
Ärgates tajusin sügavat terviklikkuse tunnet. Ehk küll meloodia ja rütm alles minus või ruumis resoneerisid, ei oleks ma kuidagi suutnud neid argise teadvusega kopeerida. See ei tundunud ka üldse oluline. Oluline oli olnud ühendus, mitte esitus. See oli haaranud meie teadvuse ja meeled, ühendanud keskkonna ja üksteisega.
Üksolemise ja liikumise rütmides.
Võisid haakuda mistahes hetkel, viisil, moel - kõik kõlas kokku ning võimendas siin ja praegu olemise väge ning tähendust. See laul oli loodud energiast, mida meie kehad ja hääled vaid kandsid. Väe väljund. Ja siis ma mõistsin, et kõik on võimalik.
Kella tiksumine oli lakanud ja reaalne jalgealune tuksus taldade all, südame rütmis.
Kommentaarid
Postita kommentaar