 |
| The Caretaker |
Unevalla toimetused on olulised meeles hoida ning üle vaadata oma eelmis(t)e päevade peegeldusena või tuleva Oleva hüüu/küsimärgina... Mis see oli, mida unes kogesin, kellega kohtusin, mida need kohtumised kirjeldavad, küsivad, vastavad? vastused avalduvad nähtavalt või varjatult... Saladus avaldub igas hetkes, jättes otsevastuse järelevaatamisse, aga lubadus on selles alati :)
Täna tõusis mu ette Saladus, mille lihtsus on niiiii üüratu ja ise-enesest-mõistetav, et peame selle teada saamist veidraks lapsuseks ... ja ometi
Las ma räägin :)
Kõnnime oma toimetustes, mis on olulised ja tähtsad, kuna leiame, et need sisustavad seda, mida arvame, et oleme. Loome kujundeid välisele maailmale sellest, kes oleme, täidame oma tühje, pimedaid soppe peegelduste valgusega, ikka selleks, et mõista lõpuks, mis on oluline... Saladused meie sees on nii jõulised, et kasutame kõiki võimalusi nende avamiseks.
Tõuseme, korrastame endid ning asume päevategemistesse... kõnnime või sõidame mööda tänavat kohates oma teel vastutulijaid. Oleme mõttes, teeme päevaplaane või lihtsalt ootuses, uue Saladuse avanemise ootuses...
Astume ehk kogemata prügihunniku otsa ning vaatame heitunult või vimmas läheduses toimetava kojamehe otsa, et see lehe- ja prügihunniku just keset minu rännet on valmistanud. (Oi kurja, oigame ehk oma mõtteis ning marsime jalgu trampides edasi, sest mõni sodi jäi jala külge...) Võib olla kirume isegi, sest leiame, et tänavad peavad puhtad olema juba ... mis juba... koguaeg peavad puhtad olema.
Kojamees toimetab edasi rahumeelselt või mitteniiväga, sest olime märkamata hunniku laiali paisanud.
Meie kulgeme edasi oma sihtkohta, et seal oma Uue Päeva Saladuse avamisega toimetada... Lootus on, et see on midagi erakordset, ainulaadset, mis paneb kõiki ahhetama.... vaata, imeline, erakordne, ah kui minagi ...! Niisugused on me vahvad mõtted, millega edasi liigume... erakordsus on meie keskmine nimi.
Kojamees toimetab oma rahus, sest ta tunneb oma toimetust ja teab, et iga uus päev toob talle Saladuse, mis on väljast samane, koguaeg. Ent iga päev on uus, sest eilsesse jäi eilne tänavakorrastus ning inimesed, keda ta sel eelmisel päeval kohtas või mitte, said oma Saladuste avastamise suunas liikuda rahus ja korrastatuses, sest Kojamees toimetas nagu alati tasaselt ning nähtamatult ja usaldusväärselt - tänavad on puhtad.
Ja siis!? Nii see peabki olema, on alati olnud, eksole, see on ise-enesestmõistetavus, millel peatumine on puhas aja-raiskamine... Saladus ootab avamist.
jõuame oma toimetamise kohta... märkame kohe, et midagi on vastuvõtmatut, sest eilse jäägid ja sodi on kõik sealsamas, kus selle jätsime, tolm riiulitel, põrandal eilse vihmapori jäljed. märkame seda kohe ning see teeb meele mõruks. meie fundamentaalseid õigusi on rikutud, õigus puhtusele ja korrale...
Päev kulgeb kokkuvõttes tõrgeteta ning oleme päeva lõpuks rahulolus, sest oleme Oma Saladuse avastamisele suure sammu lähemale astunud, õujee... kohe-kohe on tõeline läbimurre ja maailm saab teada kõigest ja on imestusest oimetu. (kui mitte täiesti külili!! :) ) Küllusesarve pitseeritud kaas on juba-juba avanemas...
Siiski, muremõtteid jagub, sest kõik on ikka veel... ja siis veel see koristaja asi, vbl tuleb järgmine võtta!... vaatab!?...
Jõuame lõpuks koju ning seal nagu olema peabki, ootab kõik, mis mulle vajalik, soe tuba, valmis toit ja muu nii ise-enesest mõistetav, sest nii on alati olnud, teistmoodi pole see võimalikki, mismõttes :) :D, lõppude lõpuks selle kõige saamiseks käin ju Oma Suurt Saladust muukimas...
See kojamees, see kojamees ei lähe meelest...
fundamentaalsed õigused on ise-enesest mõistetavus, aksiomaatiline paradigma, millesse süveneda tundub täiesti mõttetu olema.
vundamendile ehitatakse majasid, püramiide, torne...
See! on (Saladus)
Kommentaarid
Postita kommentaar