 |
| Pildi kodu |
14.12.1462 Matillda keeleke :)
Ja nüüd ütleb ma teile, mille jaoks seda keelekest kasutati:
Unenäost meenus mulle, et olin koolis.. ärgates meenus mulle episood, kus asusin vaidlusse Virtsu kooli endise direktoriga, Julius Ilvesega (Caesar :) ) , mis aeg see seal unes oli? Siin reaalis kui Julius Ilves kooli direktoriks oli see vahest 1970ndad. igatahes, meie vaidlus millegi üle läks nii tuliseks, et ta kutsus mind klassist välja ning ütles, et kas ma olen selles, mida ütlen, päris kindel. jutt ja vaidlus võis käia millegi olemusliku üle, sest vaidlesin täiesti kindlalt, nagu teaks.
korraga vaatasime aknast välja ning (unes oli Virtsu rahvarohke linn) ja linna kohal kõrgus suur, üle taeva ulatuv ketas… NEED olid tulnud! mobilisatsioon käis täies mahus. soovisime välja vaatama minna ning, kellegagi, see oli tema! jooksime maja, teise tiiba, uksest välja vaatama (ka kool oli suur). nii kui katuse serva alt välja vaatasime, laskusid kettast alla kiired, mis põletasid, tekitasid valusat reaktsiooni, et peletada majja tagasi.
korraga asusime selle pardal teadsin, et see monstrum on mitme kihiline, asusime all, masinaruumis. meid koheldi algselt üpris üleolevalt. vaatasin masinaruumi, mis oli suht korratu ja vana, suisa roostes või räämas. teadsin, et mul on tehnilisi oskusi, kogemusi.
osundasin ja küsisin, et miks masinaruum niisuguses korras on? meie konvoeerija uratas midagi ja korraldas, et me edasi liiguksime. minu küsimus aga äratas kellegi nende mehe tähelepanu ja ta kutsus mind kõrvale. tunnetasin, et ta on kogu selle masinaruumiga seotud.
käisime siin seal mehanismide vahel ringi ning vaatasime neid. paljud neist olid lagunemisohus, mõni päris sealmaal… osutasin neile, mispeale jõudsime teineteises mingile lähedakstegevale äratundmisele…. mõtlesin veel, et millised olendid, inimesed seal ülalpool selles tohutus Galaktikalaevas veel on?
järgmine episood oli õues, kõndisime koos, mina, Sina - mu arm ja meie saatja, sealt laevalt, Virtsu kooli tagant läbi. teadsin, et olin seda kooli kunagi juhatanud. kõnelesin sellest. liikusime akendest mööda, majas sees olid inimesed, kes meid ei märganud. ühest aknast paistis selle lähedal istuv Piret Kelgo :D…
maja tagusele väljale jõudes, kus siinses reaalis jalkaväljak on, jõudsime edasi teele, sealt sõitis meile vastu taanduva mootorratturite (unenäos tundusid nad olema nagu siinse reaalsuse I ilmasõja vormis ja mootorratastel sakslased). rattad olid erinevast kaliibrist. mul tekkis ilmatu huvi, et kas mõni selline näidis on võimalik ka meie kaasa võtta, sinna kuhu oleme teel?? peatusin ühe seisvate ratastega seltskonna juures, kes niiväga sõjakad polnudki ja küsisin, et kuidas rattaga oleks. need ütlesin, et vajavad neid, loomulikult. meid saatev kaaslane ütles, et see eksemplar (vaat motikas oli BMW mudel :D :D), on viletsas korras, aga on võimalik leida korralik ja saab kaasa võtta küll.
vaatasime tsiklit lähemalt ning meieni jõudis kuller, kes (me olime sinuga, mu kaksikleek, ühtäkki need, kes rändavad reaalsustes) ja tõi ühe eseme. libistas selle mulle pihku. eseme, mis oli põletatud savilaadne, tumedast materjalist voolitud piklik - ühest otsast ümarik ja teisest otsast neljakandiline, ent ümarate servadega. selle seljapool oli sile. kui keerasin selle ümber oli sel kujutis - väljapoole eenduv joonjas pilt, naisest.kuller ütles, et neid tehti kaks tükki, nendest üks on siin.
need tehti 14. detsember 1462… korraga hakkas pilt jooksma, olin vahetanud reaalsust ja nägin kõrvalvaatajana stseeni, milles mees pikutas maja taga varjus, seliti pingil. maja oli L-kujuline. pink, millel mees pikutas, talumehe linased rõivad seljas, kaap üle silmade, pikutas pingil, asetses maja ühe seina ääres. maja oli kahekortne, sest teisest küljest laskus alla trepp ja ennäe, sealt astus, mis astus, justkui voolas alla naine kuldpunaste juustega uneuimas kaunis naine… tundsin selle ära ja hakkasin rõõmust, tahtmatult naerma nagu oleks nad ise-endina ära tundnud.
kogu selle stseeni tuttavlikus tõstis mind unest siia reaalsusse. Vahetult ennem ärkamist kuulsin veel lauset… ja nüüd ütleb ta meile (humoorika alatooniga lausutud oli see ütlemine), mille jaoks seda keelekest kasutati (tema teadis, mina veel mitte :D. veel polnud meenunud…
ärkasingi, hoides “Matilda keelekest” meeles tõusin, et kirja panna seda Kaksikleegi jutustust, elavat ja veidrat ja ometi täiesti loomulikku ning selgesti mõistatavat.
kõik eksisteerib üheaegselt.
ajastud ja ruumid on teineteisel kihiti. nii me eksisteerimegi. Tänan Sind mu arm! Tänan Sind selle tänase öö jutustuse eest.
Öö teises pooles toimetasime sõprade ja sõbrannadega Tammi-all, läksime ujuma… selles unes oli ka Laur. läksime seltskonnaga Virtsu Tammialla, koos ujuma. Vesi oli madal ja mudane. Veelgi mudasem kui praegu, aga saime vähe sügavamasse vette. madal vesi jäi seltskonna poolt tähelepanuta. selle asemel nautisid kõik teineteise seltskonda ja rõõmu.
unenägu oli erk ja õnnelik… mu Kaksikleek on täiega kohal :) :D <3
need tehti 14. detsember 1462… korraga hakkas pilt jooksma, olin vahetanud reaalsust ja nägin kõrvalvaatajana stseeni, milles mees pikutas maja taga varjus, seliti pingil. maja oli L-kujuline. pink, millel mees pikutas, talumehe linased rõivad seljas, kaap üle silmade, pikutas pingil, asetses maja ühe seina ääres. maja oli kahekortne, sest teisest küljest laskus alla trepp ja ennäe, sealt astus, mis astus, justkui voolas alla naine kuldpunaste juustega uneuimas kaunis naine… tundsin selle ära ja hakkasin rõõmust, tahtmatult naerma nagu oleks nad ise-endina ära tundnud.
kogu selle stseeni tuttavlikus tõstis mind unest siia reaalsusse. Vahetult ennem ärkamist kuulsin veel lauset… ja nüüd ütleb ta meile (humoorika alatooniga lausutud oli see ütlemine), mille jaoks seda keelekest kasutati (tema teadis, mina veel mitte :D. veel polnud meenunud…
ärkasingi, hoides “Matilda keelekest” meeles tõusin, et kirja panna seda Kaksikleegi jutustust, elavat ja veidrat ja ometi täiesti loomulikku ning selgesti mõistatavat.
kõik eksisteerib üheaegselt.
ajastud ja ruumid on teineteisel kihiti. nii me eksisteerimegi. Tänan Sind mu arm! Tänan Sind selle tänase öö jutustuse eest.
Öö teises pooles toimetasime sõprade ja sõbrannadega Tammi-all, läksime ujuma… selles unes oli ka Laur. läksime seltskonnaga Virtsu Tammialla, koos ujuma. Vesi oli madal ja mudane. Veelgi mudasem kui praegu, aga saime vähe sügavamasse vette. madal vesi jäi seltskonna poolt tähelepanuta. selle asemel nautisid kõik teineteise seltskonda ja rõõmu.
unenägu oli erk ja õnnelik… mu Kaksikleek on täiega kohal :) :D <3
Kommentaarid
Postita kommentaar