 |
| Saturni märgis astroloogias |
lihtne öelda.
x
iga traditsioon on sündinud elulisest vajadusest. mõnikord on selle algne põhjuslikkus aja kulgemises kadunud, aga traditsioon on jäänud.
traditsioon võib väljenduda ka selles, et ülejäänud ümber ütlevad, et nii peab (suisa sunnivad).. aga miks, sellele jääb vastus andmata....
aga kui liikuda traditsiooni põhjuslikkuse juureni, täitub traditsiooni tarkus ning annab vabaks.
Kuidas mõista Saturni kohalolu hajevil olles? kristall pole vesi, pole õhk, pole tuli. ehkki kristalliseerumine võib olla kõige selle kogemuse kogum pitsitatuna vormi.
kristalliseerumine jääb olemata ilma algse põhjuseta.
kõige väiksemat tasandit on võimalik näha liikumatusena aga ka dünaamikana.
mõnda asja pole aga kristalliseerida võimalikki - kuidas tulest kristalli luua?
enesepeegeldusi maailmas näha on lihtne, sest meie sisemine silm näeb seespool vaid tühjust. Välise nägemine on kirstalliseerunud, hangunud, kokkulepitud. kõik teadvustatud on mõistuse konstruktsioon. Saturn.
Taju on dünaamika, teadvus on kristall, sõna on kristall, kõne, laused jms on kristalliseerunud energia - Saturniloomus paistab siit igast otsast.
mu kirjutuse mõte on toetatud Saturniloomuse äratundmisest ise-eneses. Selle loomus väljendub olemise loomulikus korras...
eks seal taga (all, üle, peal...) on miski, millele Saturn ennast üles on ehitanud...
sealt algab tundmatu.
Mulle meeldib väga see Igavikuline Mina. selle muutumatuse fenomen näib seisnevat tõsiasjas, et igavikus eksisteerivad muutused kõik üheaegselt. Juba ainuüksi mainides sõna igavikuline komistame triviaalse mõistmise otsa, et see on midagi lineaarset.
Saturni loomus on triviaalselt lineaarne :) :D
liikudes igavikus (kui üldse nii saab öelda) võtame kogeda taju kaudu, teadlikuse kaudu, ka teadvustades, võtame kogeda igaviku erinevaid ilmnemisi...
Mina selles ei muutu, kogemused vahelduvad. Mina on nagu ava, tähelepanu ava, kahe reaalsuse vahel või hoopis multiversumie teadvuse helendus... jällegi abstraktne, aga sisu hakkab ilmnema kui peatada sisekõne.
joogad ja kõik muud kehaliste harjutuste peamine eesmärk on peatada maailm... st peatada sisedialoog. kõik muu on kõrvalprodukt
nii ongi, et tuleb teooriat teada, kogemises kogeda ja siis teadmine unustada...
kannatus saab alguse, kirjelduse mõistmatusest. On ilmne, et kõik! jääb väljapoole inimteadvuse haaret. saame vaid lõimekesi Olevast kogeda, tajuda, teadvustada...
Kannatuse sügavam sisu võib olla ootus. võib kannatamises veelgi kaugemale jõuda . oodata, ootamata. puhas zen :)a
traditsiooni algpõhjuse, mustri seose mõistmisel avanevad alati uued... "mustrid"... ja nii koguaeg.
on see Saturn? või on see lihtsalt Saturni abistav "käsi", mis võimaldab kristalliseerida kogemust, kogemist... Meile ju meeldib asjad, kogemised lahterdada - annab turvatunde, võimaldab pisukest mõistmist seal, kus mõistmine on vaid tühine täpike alaliselt muutuvas multi-reaalsuses.
sõnad kõnelevad võimalustest, aga universumil on aeglaselt muutuvad reeglid... vahel vbl on lihtsalt sobimatud sõnad teada.
kuidas lasta lahti mõttest, et nt surm on lõplik? keegi pole tagasi tulnud, et öelda - hei, teate, tegelikult on see lihtsalt värav.
surma kogemine on isiklik, kõik muutused, nendega kaasa minemine, nende tõttu kannatamises olemine, on isiklik... (kesse isiklik ongi?)
ülejäänud on sõnad, nähtud minu silmade läbi, jõudnud minu mõistusesse, vbl jõudnud ka teadvustatud mõistmisse.
aga mõistmine puudutab vaid siinset reaalsust... mujal pole sellega mingit pistmist, sest mõistmine saab sündida kogemuse kaudu. Seega, Saturniga pole mujal midagi teha.
Kusagilt meenub - mõtted on siinse installatsioon - sisedialoog.
Sisedialoogi peatamisel, peatumisel pole mõtteid, ilmub vaikne teadmine.
Teooria kirjeldab, praktikal pole teooriat ühel hetkel enam vaja, sest kogemuses ilmnevad aspektid, milles teooria on võimetu.
Buddhasus ja selle kirjeldamine on ilmekas näide.
keeruline tarkuse teoreem
tarkuse teoreem on konstruktsioon.
konstruktsioonid on vajalikud, sest need kirjeldavad midagi. kõik teadus on konstruktsioonidele toetuv (neid võib ka hüpoteesiks ja hiljem tõestatud faktiks nimetada)...
aga siin lähebki kõik põnevaks, sest tegelikult pole teoreeme vaja kui on olemas kokkulepe, et on olemas vaiksed teadmised...
kui nii lihtne oleks!?
Inimene on uudishimulik ning soovib siiski teada, kuidas, millest üks või teine asi, nähtus on üles-ehitatud, milline on ta sisemine loogika, millest ta koosneb.. jne...
nii võib... aga see äraseletamise tõestatud faktide maailm on omadega ummikusse jooksnud. me näeme vaid seda, millele on juba varem kusagil viidatud, mille jaoks on olemas sisemine inventar (teadmine, silt)... ehk teistesõnadega, oleme Saturni lapsed :)
Kas me ka täiskasvanuks saame?
Ja siis kui saame... SIIS oleme valmis selleks, miks me siia maale üldse tulimegi - saada osa, teadmine mateeria loomest, et ükskord kusagil igavikus olla Loojaks... nii nagu see on Igavikus kombeks
siinne maailm on vaid üks... ja sel on tillukene voolavus...
on olemas seisund, olek... seda kirjeldatakse kvantum-supp või kaos... kus ometi kõik on ja kõik toimib.
me oleme loonud reeglistikud ja pannud sellele nimeks Saturni maailm... jne
ometi on kõik hoopis lihtsam ja samas ehk seetõttu keerulisem, sest harjumus kirjeldab, et kõik peab!! olema struktureeritud, kirjeldatud, põhjendatud, tõestatud... jne...
olevas on kõik olemas, mittelineaarselt, sama-aegselt.. ilma põhjenduseta.
seda siinset võib tunnetada vanglana, võib tunnetada avanemist, küpsemisprotsessis oleva maailmana...
isegi see pole oluline.
kõik lihtsalt ON!
Eksisteerib müüt Zeusist ja Kronosest. Miks?
see Saturni müüt on nii võimas, et isegi PÄIKE!!!!!! kahvatub selle kõrval... aga Päike pole ju Saturn (mumeelest) ja Päike oli ikka kõige alguses... ja siis veel see, et Saturni taga ilmnevad järgnevad kihid - millelt Saturni loomus saab iva... aga see kõik seal pole see...
Kommentaarid
Postita kommentaar