Udu hajutamine (Siidivoog) 20.12.2019

Silver tuletas mulle muu jutuajamise sees meelde raamatu "Unenägemise kunst" - Castanedalt muidugi. Mingil põhjusel olin ma selle raamatu 12-st Castaneda raamatust pannud pausile, jätnud lugemata ja kõrvale, kui mulle mõistetamatu ja raskesti kasutatava. Võtsin hiljuti ja lugesin siis uuesti seda punasekaanelist ja liblikatiivalist väljaannet.

Minu hämmastuseks leidsin end lugevat hoopis teist raamatut, kui mäletasin seda olevat. Võtsin raamatu suvalisest kohast lahti, seal oli lugu Caroli ja Carlose (või selle, kellest Castaneda minavormis kirjutas) rännakust universumis  teadvuse kui keskkonnaelemendi kasutamise abil.

Nagual Don Juan rääkis, kuidas maailmate tajumine ja kõikehõlmav, aga et enese unustamise vastu aitab udu hajutamine. Ja just nii nende kahega seal võõras maailmas juhtuski - uues kohas mälestus endisest ja endast tuhmus ja udu hakkas varjutama mõistust. Kuid end kontrollides ei langenud nad selle lõksu ja said oma maailma tagasi. Nad mõistsid udu hajutamise metafoori sisu.

Niisamuti juhtus nüüd lugedes minuga.

Olen korduvalt tajunud ärkvelolekus kummalist selginemist - hetk tagasi on kõik udune, igapäeva mured liiguvad kontrollimatute lainetena üle, ja järgmine hetk on kõik kristallselge ja ma asun vajalikke asju tegema. Tavaliselt toimub üleminek mul kodus. Muidugi ei toimu see iseenesest, ma pean pikalt pingutama. Pingutan ma siis nii, et hoian sisemist vaikust, hoian tähelepanu sisemisel vaikusel. Mitu korda suunan end tagasi vaikusesse.

Ja siis - hops - toimub muutus ja ma ei pea enam pingutama. See on siis udu hajutamine, selle maailma mõju alt vabanemine ja iseenda mäletamine (sellest viimasest on ka kusagil nendes raamatutes juttu, aga ma ei mäleta praegu, kus).

Asju võib kirjeldada mitmeti, teiste sõnadega on selle protsessi nimi kogumispunkti nihutamine. Raske see on, nagu veaks suurt käru ja siis vabaneks sellest :). Töö teeb ära tahe, taotlus või mis iganes see on.