Kõik
Kõik saab alguse sellest, et hakkan pihta :)
Viimaste päevade sündmused on kujunenud nii, et juba on üpris keeruline mõista, kus üks unenägu lõpeb ja teine algab.
Astusin oma elus sammu, et saab avalduda Minu see osa, mida olen läbi elu kandnud varjus, mis justkui on oodanud - milla kord.?
Täna 23.09.2019, kui Maa Päike astus Neitsi tähtkujusse, läksin oma elu esimesse muusika koosmängimise proovi. Haa, no muidugi, Paide I keskkoolis oli meil tõega sõpradega ansambel, kusagil on isegi pilte sellest, ent see jäi tookord niiviisi. Hiljem - on nüüd :D
Juhtus nii, et Jumalikul juhatusel, Suure Sünkroonsuse harjal tuli ühel augustipäeval mulle koju Raul Targamaa. Tema oli Virtsu uus seltsielu korraldamise ametisse astunud just paar kuud ennem mu Virtsu maandumist. Nägin tema tutvustust Läänereanna FaceBooki lehel. Mõte tegi rõõmu ja sain teada, et ta on 50 tagasi olnud Virtsus sama ameti peal. Nüüd siis tagasi. Veel ütles mulle intuitsioon, et temaga läheb asjaks…
Vot siis, tuli Raul ning küsis, et oli kõnelenud Laur Linnupõlluga koosmusitseerimise asjus ning et mina olin just Lauriga paar päeva ennem seda arutanud, et mida sadamahoones teha annaks - pakkusin, et tulen talle sinna kitarret näppima või muusikat mängima… sealt siis oligi Raul kuulnud mu huvi muusika tegemise kohta. Niisiis küsis Raul, et tule, hakkame musitseerima ning et pakkumisele vunki juurde keerata, andis teada, et kohe on esinemise võimalus ka olemas - 31.08.2019 on Virtsus Muinastule lõkke põletamine ning seal saab siis mängida ja laulda…
Olin jalust rabatud - et muusika tegemise võimalus marsib uksest sisse :D! Mis sa kostad!?
Leppisime kolmekesi arupidamiseks aja kokku ning mõne päeva pärast leidsime end seltsimajas lauataga juba laululisti arutamas. no, esmapilgul nimekirja lugedes mõtlesin, et osssaaaa, kõik puha vanad laulud, mida Minu Isa ja Ema ja tädi Ivi (ema õde) ja Henno (siis veel tema mees) kui me kõik Kaseküla “tagavaralennuväljal” otsas kusagil mere ääres varjulises kohas väljasõidul olime. Nemad võtsid lauluõli ning varsti oligi laul üles võetud ja laulsime meiegi kaasa. Laul käis alati mitmehäälseks. Muudmoodi see lihtsalt ei käinudki. mäletan, et mu emal ja isal oli väga kena hääl, sest nad laulsid kaunilt.
Imeline mälestus :)
Laulud olid sellest ajast ja mul võttis esimese hooga keeletuks. Oma viimased 4-5 aastat olin kuulanud ja koduselt kätt proovinud DJ ning digi muusikaga - progressive house, ambient, experimental electronics jms ning nüüd korraga selline pööre. Täiesti pöörane… :D!
Aga - saime nimekirja kokku ning jutuks tuli laulmine ning täiesti (no ei tulnud kordagi kahtlust :D ) enesestmõistetavalt valisin endale laulud, mida arvasin, et soovin laulda (mina ja laulda ja veel teiste ees … :D :D ). Igatahes leppisime asjad kokku ja sõitsin oma isalt päranduseks saadud rattaga koju tagasi ning hakkasin oma ema-isa pärandusega (muusikalise kuulmise ja antud häälega) harjutusi tegema - laulma ja kitarret harjutama. Mõni päev jäi ikka täiesti vahele ka.
Täna siis saime kokku ning sündmus kulus marjaks ära, sest sain aru, et harjutamine teeb meistriks ja ma tegin täna alles “selli ametisse” astumise sammu :).
Miks sellest niiväga kirjutada? Põhjus on justkui hoopis mujal. Mu Virtsu tulemise idee algselt seisneski selles, et hakkan lõpuks avastama siin seda, mis minust muusikana välja tulema hakkab? Tõsiasi on ka see, et nende paari nädala kestel seisid mu vahvad muusikariistad kõhedusttekitava järjekindlusega kapi otsas. Ah jaa, ühe kohvri olin vahepeal algatuseks ikka kapi otsast alla ka tõstnud. Noh, kõva sõna ikkagi :D… Minus tekkis küsimus juba, et miks???
Imeline on see, et selle meie ansambli jaoks oli korraga kõik!! asjad olemas - need lihtsalt ilmusid välja. Laur on kunagi ansamblit edukalt teinud, sellest ajast oli tal oma elektri-kitarre ja võim, siis ilmus tema imelise naise, Sälli isalt elektriline bass-kitarre koos võimuga, siis ilmusid mikrid ja võimud koolist… ja korraga oli mant koos ning hakkasime peale. Mu jaoks on imeline see, et see sündis kõik justkui võluväel.
Tulin harjutuselt koju tagasi. Tirisin käru, millega olin Laurilt prooviks saadud kidra võimu seltsimajja tarinud ning mu põlved olid täitsa nõrgad. Kogemus oli ilmselgelt superideaali kaugeimas sopis, aga lootustandev. Muljed olid veel nii värsked ja nii vapustavad, mistõttu suutsin ainult harjutuse käigus saadud enesetunnet üle kogeda. See oli olnud valgustav, eriti valgustas see seda hämarat osa, mis arvas, et olen kitarre ja lauluvirtuoso :D …
Siiski, miski minus ütles, et sündmused, mis on just hargnema hakanud, saavad olema puhas nauding. Väljakutse, seda küll… aga arendav, põnev ja jagamist ning koostegemist pakkuv. Harjutuse lõppedes põletasime Lauriga sigarillosid ning ideed jõudsid isegi uue repertuaarini. Et on lõkke ja rahvalikud laulud ning siis on need, mis ehk tehniliselt põnevamad ja maitsele teistmoodi armsusega.
Tulin koju, kell oli pool kümme. Lugesin uudiseid ning mingi aja pärast tekkis une tunne. Suikusin peagi ja siis toimus see, miks ma seda kõike üldse kirjutan.
Une esimeses pooles jõudsin oma selle unenäomaailmas asjadega kohta, kus hoomasin justkui ka läbi une, et maja ette on midagi suurt maandunud ja korraga tundsin, et Minu energiakeha tõstetakse magavast kehast välja ning nägin korraga lage enda poole liikuvat. See pilt äratas mind üles sest tundsin ka magavas kehas tuttavat surinat. Esmane emotsioon tundus veider ja isegi hirmutav. Aga jõudsin eneses rahuseisundisse, sest olen kindel, et kõik mu ümber on mulle heatahtlik ja hoidev.
Jäin uuesti magama ning siis alles hakkasid sündmused peale.
Järgmine episood unes oli, et seisin kellegi naise ees, kes kõnetas mind leebelt, ikka eesti keeles. Tegelikult ma ei näinud, kas ta rääkis häälega, suu kaudu või kuidagi teisiti. Tegelikult pole see ka väga tähtis mu jaoks kui see, et jõudsime temaga ruumilaeva. Ta näis üllatavalt hästi kursis olema kõige sellega, mis puudutas mind ja Minu elu. Ma tundsin ennast hästi ja kõik mu ümber oli turvaline, heledates toonides.
See naine tundus tuttav olema. Me kõnelesime pikalt ja laialt. Ta nimetas isegi oma nime, mis mul jäigi unevalda. Ta kõneles, et sealt kus ta tuleb ning praegu meenub, et olen oma unerännakutel seal kaugustes olnud… just praegu meenub. (http://uustulgu.blogspot.com/2014/12/19062007-ekspeditsioon-tundmatuse.html ).
Ta kõneles, et tuleb kaugest kohast ning neil elavad mehed ja naised justkui eraldi planeetidel. Kuna vahemaad ületatakse teadvuse abil siis pole sel erilist tähendust, kus olla või elada. Ta ütles, et tuleb kohast, mis on meie ühikute järgi … ja siis tuli arv, mis algas kahega ja sel oli mitu numbrit. Ärgates meenus mulle, et see oli justkui 2tuhat ja veel mingid numbrid, kuid järele mõeldes võis see olla 260valgusaastat… kusagil seal on ka Neitsi tähtkuju, sest millegipärast jäi just Neitsi teema mulle unest meelde. Vaatasin, et Neitsi säravaim täht Spiika asub maast 260.9 valgusaasta kaugusel.
Ta kõneles, et tuleb kaugest kohast ning neil elavad mehed ja naised justkui eraldi planeetidel. Kuna vahemaad ületatakse teadvuse abil siis pole sel erilist tähendust, kus olla või elada. Ta ütles, et tuleb kohast, mis on meie ühikute järgi … ja siis tuli arv, mis algas kahega ja sel oli mitu numbrit. Ärgates meenus mulle, et see oli justkui 2tuhat ja veel mingid numbrid, kuid järele mõeldes võis see olla 260valgusaastat… kusagil seal on ka Neitsi tähtkuju, sest millegipärast jäi just Neitsi teema mulle unest meelde. Vaatasin, et Neitsi säravaim täht Spiika asub maast 260.9 valgusaasta kaugusel.
Millegipärast kõneles ta justkui teaduskatsest, et valimist, mis oli nagu kaheksa naist ja kaheksa meest, neist pooled polnud oma olemuselt paarisuhtesse sobivad ja pooled olid ja said omavahel väga hästi hakkama, olid õnnelikud veel pealekauba :)
Selle jutu peale viitas ta veel Minu naiste arvukusele ja selles oli heatahtlikku tunnistust. Pomisesin, et naine on Minu jaoks maagiline magneet ning ma tunnen ennast naise kõrval õnnelikuna, aga olen justkui ikka veel selles asjas teekonnal …
Ta noogutas sellepeale ning võttis mu käest kinni ning me läksime. Tegelikult oli meie ümber palju inimesi. Need olid meie oma Kodu Maa inimesed, tundsin neid kõiki. Seal oli ka mu isa ja ema.
Kui ärkasin, siis tundus nagu, et maa ümber on eetertasandil hinged, kes elunevad päikesesüsteemis, nagu praktikal või midagi :D. Unenägu oli väga heatahtlik ja hoidev.
Kui ärkasin, siis mõtlesin, et Päike oli astunud just Neitsi tähkuju energiasse ja et mu unenägu oli kui soe tervitus, sest oleme tõesti Suure Muutuse lävel, me kõik inimesed. Ning mu une kohtumine oli tervitus ja kontakt. Miski ütleb mulle, et Maa inimesed hakkab niisuguseid kontakte üha enam kogema ilmselt. Seda rohkem, mida enam oleme valmis alistuma Eluvoole, et jõuda kogemusse, mis ütleb, loodu on heatahtliku arhitektuuriga ning see toetab avardumist, see toetab usku, et head Asjad ning unistused saavad täituda nende parimal moel.
Kui ärkasin unest, olin täielikus rahus ja rõõmus. mõistsin, et kõik ongi võimalik, sest kui mul on siin Virtsus käima minemas üks Ime sündine, lihtne ja nii ebatavaline ja rabav selles, et sündmuste ilmnemine on veatus sünkroonis sellega, millest olen oma südames unistanud, siis saan öelda, et mis saab veel parem olla…?
Ja mis kõik saab veel juhtuma kui olen kohtunud kahe unistuse saadikuga, Rauli ja Lauriga :D … no onju - Raul Laur, Targamaa ja Linnupõld. Kui unest ärkasin, siis meenus mulle Rauli perenimi veelgi nutikamalt: Tarkustee. Kõlab nagu Raul Tarkuspõld ja Laur Linnutee. haa, ma hakkan neid niivisi kutsumagi, niisugused ingellikud, kosmilised saadikud maa peal :).
Julgeme rõõmsaid ning heatahtlikke SUURI unistusi unistada. On täitumise aeg, on avanemise ajastu!
24.08.2019
Spiika ja Neitsi tähtkuju
Kommentaarid
Postita kommentaar